Väikeses külas elas noor skulptor nimega Adrian. Tal oli annet, kuid ta polnud kunagi oma töödega rahul. Ta vaatas alati teiste meistrite loomingut ja tundis, et tema enda teosed pole piisavalt head.
Ühel päeval otsustas ta minna küla targima meistri, vana mehe nimega Elias, juurde. Elias oli kogu elu loonud kauneid kujusid ja inimesed austasid teda tema tarkuse pärast.
„Ma tahan olla parem,“ ütles Adrian. „Kuid mida rohkem ma töötan, seda rohkem ma näen oma puudusi. Ma ei tea, kuidas saada oma parimaks versiooniks.“
Elias naeratas ja viis Adriani suure peegli ette. „Vaata peeglisse ja ütle mulle, mida sa näed.“
„Ma näen ennast,“ vastas Adrian.
„Kas sa näed ideaali?“ küsis Elias.
Adrian kõhkles. „Ei. Ma näen vigu, ebatäiuslikkust, kõike, mida peaks parandama.“
Elias võttis peegli kõrvale tühja kiviploki ja andis Adriani kätte peitli. „Siin on sinu uus meistriteos. Kuid selle asemel, et kujundada midagi välist, kujunda see inimene, keda sa tahaksid olla.“
Adrian asus tööle. Esialgu proovis ta kujundada ideaalset inimest, kuid mõistis peagi, et see tundus võõras. Siis hakkas ta looma kuju, mis peegeldas tema enda tõelist olemust – mitte täiuslikkust, vaid inimest, kes õpib, kasvab ja on truu iseendale.
Kui ta lõpuks valmis sai, oli tema ees kuju, mis polnud täiuslik, kuid see kandis elu, kirge ja tõde.
Elias pani käe tema õlale ja ütles: „Sinu parim versioon ei ole inimene, kes ei eksi, vaid inimene, kes kasvab iga päev, olles truu oma südamele. Ära võrdle end teiste meistritega – sinu elu on sinu enda meistriteos.“
Adrian mõistis. Sellest päevast alates ei otsinud ta enam täiuslikkust, vaid pühendus kasvamisele, armastades oma teekonda.
Sest inimväärikus ei peitu ideaalis, vaid julguses kujundada oma hinge selliseks, nagu see on loodud olema.
