Mägedes, kus tuul laulis igavesi laule ja jõed kandsid endas aegade mälestusi, seisis vana tark, kes oli näinud sadu põlvkondi tulemas ja minemas. Tema juurde tuli kord noor rändaja, kelle südames oli rahutus ja kelle mõtted olid täis segadust.
„Miks ma tunnen end nii haavatuna, kui teised mind kritiseerivad?“ küsis rändaja, vaadates oma peegeldust mägijärve rahulikus vees. „Miks nende sõnad lõikavad mu hinge nagu teravad noad?“
Vana tark naeratas, justkui oleks ta oodanud seda küsimust.
„Kas sa tead, miks vesi võib olla rahulik või tormine?“ küsis ta, kükakil veepiiril.
„See pole kunagi vesi ise, vaid tuul, mis teda liigutab. Samamoodi ei tule haavav sõna sinust, vaid sellest, kes seda räägib.“
Rändaja vaatas, kuidas tuuleiil tõstis väikese laine järve pinnale, ja mõistis korraga, et tema südame rahu ei sõltu mitte sellest, mida teised temast räägivad, vaid sellest, kuidas ta ise nende sõnadele reageerib.
„Need, kes sind hukka mõistavad või sildistavad, näitavad sageli omaenda valu ja segadust,“ jätkas vana tark.
„Nende sõnad pole sinu peegel, vaid nende endi emotsioonide peegel. Õpi nägema seda, ja sa vabaned.“
Rändaja hingas sügavalt sisse, tundes, kuidas tema süda muutus kergemaks, justkui oleks ta pannud maha raske koorma, mida ta polnud varem märganudki.
Ta tõusis püsti, vaatas veel kord oma peegeldust vees ja naeratas.
Ta teadis nüüd, et tema väärtus ei sõltu teiste arvamustest,
ja et ta on alati olnud rohkem kui nende sõnade vari.
Ela nii, et su südame rahu ei sõltuks teiste sõnadest,
vaid sellest, kuidas sa ise oma hinge kuulad. 🌱