Elurõõmus noormees läks isa juurde ja ütles: “Isa, rõõmusta minu üle, ma astusin ülikooli. Minust saab jurist! Lõpuks olen leidnud oma õnne!”
Väga hea, mu poeg, tähendab, et oled visalt õppinud, aga mis edasi saab? vastas isa.
“Nelja aasta pärast kaitsen ma edukalt diplomitöö ja lõpetan ülikooli,” jätkas noormees.
“Ja edasi,” usutles isa.
“Siis hakkan ma kogu jõust tööle, et saada iseseisvaks advokaadiks,” vastas poeg.
“Aga edasi?” päris isa.
“Siis ma abiellun, loon pere, hakkan kasvatama ja õpetama oma lapsi ning aitan neil saada hea hariduse.” vastas poeg.
“Mis edasi?” päris isa.
Siis jään teenitud puhkusele, tunnen rõõmu oma laste ja oma mõnusa vanaduspõlve üle,” vastas poeg.
“Aga mis seejärel tuleb?” päris isa visalt.
“Seejärel?” jäi noormees hetkeks mõttesse, kuid jätkas: “Igavesti ei ela keegi. Siis pean ma ilmselt surema.”
“Aga siis?” jätkas isa väriseval häälel. “Mu kallis poeg, mis tuleb siis?
Poeg vajus sügavalt mõttesse ning viimaks lausus ebakindlalt: “Tänan sind, isa! Ma mõistsin sind. Ma unustasin”.
Me kaldume elama tulevikus, mitte aga praegu.
Me ütleme: “Lõpetan ülikooli, saan doktorikraadi ja siis hakkan tõeliselt elama.” Jah, seda on kerge saavutada, aga kui oleme selle saavutanud, siis ütleme endale: “Ma pean ootama kuni saan töökoha, abiellun ja… siis alles hakkan tõeliselt elama.
KUHU JÄÄB SIIS PRAEGUNE HETK? See hetk, mis päriselt eksisteerib. Me ei suuda elada praeguses hetkes. Ajahetk on ju tükike kulda, seda tuleb väärtustada.
Me kaldume elamist lükkama tulevikku, kaugesse tulevikku, ei tea isegi kui kaugesse…
