Õpetaja ja Õpilane vestlesid sellest, kui tähtis on oskus oma viha talitseda ja mitte laskuda kättemaksuni. Õpetajat kuulates tunnistas Õpilane häbelikult, et ta pole suutnud vaenlasele andestada, aga ta siiralt püüdleb selle poole.
“Mul on üks vaenlane,” ütlen Õpilane kellele ma tahaksin andestada, aga ma ei suuda kunagi viha oma südamest välja kiskuda.”
“Ma aitan sind,” ütles Õpetaja ja võttis riiulilt vana pragulise portselanist teekannu. “Võta see kann ja tee temaga seda, mida sa tahaksid teha oma vaenlasega.”
Noor õpilane võttis kannu ja keerutas seda kõhklevalt käes.
Õpetaja ütles: “Ära karda, see pole inimene, see on kõigest teekann. Tee sellega julgesti seda, mida sa tahaksid teha oma vaenlasega.”
Õpipoiss tõstis kannu kõrgele pea kohale ja virutas kõigest jõust põrandale, nõnda, et kann purunes tuhandeks killuks. Õpetaja silmitses mõistlikult kildudega kaetud põrandat ja ütles: “Kas näed, mis tegelikult juhtus? Kannu puruks visates sa ei vabanenud temast. Sellest sai hulk kilde, mis võivad sind ja teisi inimesi vigastada. Seepärast iga kord, kui tunned, et sa ei suuda raevu ma südamest välja kiskuda, meenuta neid kilde.”
“Veelgi parem, kui sa suudad käituda nii, et kannu ei tekiks mõrasid ega pragusid,” lisas ta veidi aja pärast.
Tundmatu autor