Minusugused inimesed on kümne-, kaheksa-, üheksa-aastaselt teadlikud oma niinimetatud geniaalsusest… Ma mõtlesin alati: “Miks pole keegi mind avastanud?” Kas nad ei näinud koolis, et ma olen targem kui keegi teine selles koolis? Et ka õpetajad on lollid? Kas neil oli ainult teave, mida ma ei vajanud? Ma kadusin keskkoolis õppides. Ütlesin tädile: “Sa viska mu kuradi luule välja ja sa kahetsed seda, kui ma kuulus olen” ja ta viskas selle värdja välja. Ma ei andestanud talle kunagi, et ta ei kohtles mind kui kuradi geeniust või mis iganes ma olin, kui ma laps olin. See oli minu jaoks ilmne. Miks nad mind kunstikooli ei pannud? Miks nad mind ei koolitanud? Miks nad sunnivad mind olema kuradi kauboi nagu teisedki? Ma olin erinev, ma olin alati erinev. Miks keegi mind ei märganud? Paar õpetajat märkaks mind, julgustaks olema midagi või teist, joonistama või maalima – väljendaks ennast. Kuid enamasti üritasid nad mind kuradi hambaarstiks või õpetajaks lüüa.
John Lennon
