Kord kuulis kuningas, et riigi kauges provintsis on küla, kus inimesed elavad sõbralikult ja õnnelikult — ilma tülide ja lahkarvamusteta.
See tundus talle peaaegu uskumatu.
„Inimesed ilma vaidlusteta?“ imestas ta.
„Ilma kadeduse ja solvumiseta?“
Kuningas oli näinud piisavalt maailma, et teada: seal, kus on inimesed, on ka erimeelsused.
Ta otsustas ise järele vaadata.
Teekond
Teekond oli pikk. Ta läbis metsi ja mägesid, ületas jõgesid ja tasandikke.
Ja lõpuks jõudis ta väikesesse külla.
Seal ei olnud midagi erilist.
Majad olid lihtsad. Tänavad kitsad. Lapsed mängisid tolmus. Naabrid vestlesid väravate juures.
Aga õhus oli midagi muud.
Rahulikkus. Leebus. Vaikus, mis ei olnud tühi, vaid soe.
Küsimus
Kuningas kutsus külavanema enda juurde.
„Ma olen kuulnud, et teie külas ei ole tülisid.
Öelge mulle, mis on teie hea elu saladus?“
Külavanem ei vastanud kohe.
Ta võttis paberi ja sule. Ta istus laua taha ja hakkas kirjutama.
Ta kirjutas kaua. Nii kaua, et kuningas muutus kannatamatuks.
Viimaks tõusis vanamees ja ulatas paberi kuningale.
Kuningas vaatas seda.
Seal olid ainult kolm sõna:
Armastus.
Kannatlikkus.
Andestus.
Ja nõnda sada korda.
Sada korda armastus.
Sada korda kannatlikkus.
Sada korda andestus.
Hämmastus
„Kas see on nali?“ küsis kuningas.
„Ei,“ vastas külavanem rahulikult.
„See on meie igapäev.“
„Kas teil ei ole kunagi lahkarvamusi?“ küsis kuningas.
„On küll,“ vastas vanamees.
„Me oleme inimesed.“
„Siis miks te ei tülitse?“
Vanamees naeratas.
„Me tülitseme küll.
Aga me armastame rohkem kui tülitseme.
Me oleme kannatlikumad kui meie uhkus.
Ja me andestame kiiremini kui solvume.“
Saladus
„Üks kord armastus ei ole piisav,“ jätkas külavanem.
„Üks kord kannatlikkus ei kanna kogu elu.
Üks kord andestus ei paranda kõiki haavu.“
„Seepärast kirjutasingi need sada korda.“
Ta vaatas kuningale sügavalt otsa.
„Õnn ei sünni konfliktide puudumisest.
See sünnib korduvast otsusest valida armastus.“
Taipamine
Kuningas vaatas küla inimesi.
Ta nägi, kuidas üks naaber aitas teisel aeda parandada.
Kuidas ema kummardus lapsele vabandama.
Kuidas vana mees noorele ruumi tegi.
Ta mõistis. Õnn ei olnud ime. See oli harjumus.
Harjumus armastada. Harjumus kannatada ära. Harjumus andestada.
Iga päev. Sada korda.
Kui kuningas tagasi paleesse jõudis, ei muutnud ta seadusi.
Ta muutis midagi muud.
Ta hakkas igas otsuses küsima:
Kas siin on armastust?
Kas siin on kannatlikkust?
Kas siin on andestust?
Ja kuningriik hakkas aegamisi muutuma.
Sest saladus ei olnud kauges külas.
See oli valikus.
Sada korda. ❤️