On loomulik tunda uhkust oma esivanemate üle – nende lugude, saavutuste ja kannatuste üle, mis voolavad meis justkui nähtamatu veresoonena. Kuid vahel võib mineviku hiilgus muutuda varjuks, milles seismine tundub mugavam kui ise valguse poole astumine.
See on lugu noormehest, kes tuli oma juuri kuulutama, ja targast vanamehest, kes tuletas meelde: ei ole juured need, mis kannavad vilja, vaid see, mida me ise kasvatame.
Kord tuli noormees külafoorumile ja kuulutas uhkelt: „Minu esiisa oli kuningas, kes valitses kaugeid maid!“
Vana tark vastas muiates: „Mida kaugemad esivanemad, seda paremad järeltulijad, eks ole? Kui esiisa oli suur, ehk on sinuski killuke hiilgust. Aga ära unusta – tamme ei mõõdeta tema juurte pikkuse, vaid viljade järgi.“
Ja rahvas noogutas – sest olgu su juured kui tahes sügavad, lõpuks loeb see, kes sa täna oled.
Isegi kui puu varjud ulatuvad legendidesse, ei maitse keegi tema juuri – vaid vilja, mis tema oksalt langeb. Päritolu võib olla uhke vari, aga päris olemus on see, mida sa täna kasvatad valguses.
Noormees, uhke oma kuningliku päritolu üle, pidas seda justkui oma väärtuse mõõdupuuks. Kuid vana tark tõi teda maa peale tagasi lihtsa tõega – puu ei kasva viljakaks sellepärast, et ta juured on suursugused, vaid seepärast, et ta elab ja annab headust siin ja praegu.
Mineviku hiilgus võib olla innustuseks, aga mitte õigustuseks. Tõeline mõõdupuu on see, kuidas sa elad oma tänast elu – millist varju, tuge ja vilja sa praegu maailmale pakud.
Päritolu võib anda meile nime, juured ja suuna, aga väärtus sünnib alles siis, kui me julgeme ise kasvada. Ei maksa kõndida ringi esivanemate kroon peas, kui enda süda on tühi. Sest lõpuks ei mäleta maailm mitte ainult seda, kelle laps sa olid – vaid milline inimene sa ise said.
Igaüks meist on lüli põlvkondade vahel – ja iga päev on uus võimalus istutada viljapuu, mille vilju ei pea mäletama, vaid saab tunda ja maitseda siin ja praegu. 
