Henry Ford on targalt öelnud: „Mõtlemine on kõige raskem töö üldse ja tõenäoliselt sellepärast nii vähesed inimesed sellega tegelevadki.“
Elas kord noormees, kes unistas saavutada suurt edu. Ta oli arukas ja energiline, kuid tal oli komme kõike kiiresti ja pealiskaudselt teha. Noormees uskus, et edu tuleb kiirelt ja et kõige olulisem on olla pidevalt tegevuses. Ta oli alati hõivatud – kui mitte tööde tegemisega, siis vähemalt uute ideede ja projektidega, mis näisid olevat tulevikus potentsiaalselt kasumlikud.
Ühel päeval kohtus noormees vanema härrasmehega, keda kõik külas teadsid kui tarkpead. See mees, vanahärra oli kogu oma elu pühendanud mõtlemisele ja sügavale analüüsile. Paljud pidasid teda kummaliseks, sest sageli nähti teda lihtsalt vaikselt istumas ja mõtisklemas, mitte tegutsemas.
Noormees, nähes vanahärrat istumas, küsis temalt: “Miks sa ei tee midagi? Kas sa ei taha olla edukas? Kogu maailm liigub edasi, inimesed töötavad ja saavutavad eesmärke, aga sina lihtsalt istud siin ja mõtled. Kuidas saab sellest midagi head sündida?”
Vanahärra naeratas ja kutsus noormeest istuma. “Poiss,” alustas ta, “mõtlemine on kõige raskem töö üldse. Ja just sellepärast nii vähesed inimesed sellega tegelevadki. Kiire tegutsemine võib näida produktiivsena, kuid ilma sügava mõtlemiseta on see nagu pime jooks mineviku jälgedes.”
Noormees kortsutas kulmu. “Aga kui sa lihtsalt mõtled, siis kuidas sa tead, millal tegutseda? Kas sa ei kaota võimalusi, kui sa liiga kaua mõtled?”
Vanahärra muigas. “Mõtlemine ei tähenda viivitamist või passiivsust. See tähendab, et sa kaalud oma võimalusi, uurid ja analüüsid, enne kui tegutsema asud. Kui sa võtad aega mõtlemiseks, siis suudad teha paremaid ja targemaid otsuseid. Sa suudad näha tervikpilti, mitte ainult hetkeimpulsse. Mõtle selle peale: kas parem on võtta aega ja teha üks korralik otsus või tormata edasi ja teha kümneid vigu?”
Noormees jäi mõttesse. Tõepoolest, ta oli sageli kiirustanud ja teinud otsuseid ilma sügavalt mõtlemata. Paljud tema projektid olid lõppenud läbikukkumisega, kuna ta ei olnud kaalunud kõiki võimalikke tulemusi ega riske. Ta mõistis, et vanahärral oli õigus – tõeliselt keeruline töö on sügav ja läbimõeldud mõtlemine, sest see nõuab kannatlikkust, tähelepanu ja eneseanalüüsi.
Sellest päevast alates otsustas noormees oma lähenemist muuta. Ta võttis rohkem aega mõtlemiseks ja planeerimiseks. Kuigi ta liikus aeglasemalt, oli iga tema samm läbimõeldud ja kindel. Tema otsused olid paremini kaalutletud ja tulemused olid märgatavalt paremad. Noormees sai aru, et tõeline edu ei tule kiire tegutsemisega, vaid intelligentse mõtlemise ja seejärel tegutsemise kaudu.
Loo moraal on see, et kuigi mõtlemine on keeruline ja nõudlik töö, on see vajalik edu saavutamiseks. Paljud inimesed eelistavad kiirustada ja tegutseda ilma sügava analüüsita, kuid tõeliselt edukad on need, kes julgevad võtta aega mõtlemiseks. Nagu vanahärra ütles: “Mõtlemine on raske, kuid see on väärt iga pingutust, sest see toob kaasa targemaid ja paremaid otsuseid.”
