Mees istub pargis ja mõtleb: “Naine on rumal ja kuri. Sõbrad – ebausaldusväärsed. Elu – üks suur viletsus. Raha pole, tervis on läbi…”
Ta ei märka, et tema selja taga seisab keegi. Hiiglaslik, kaunitiivaline ingel, hoides käes suurt lumivalget märkmikku ja kuldset sulepead.
Ingel kirjutab hoolikalt kõik mehe mõtted üles – sõna-sõnalt. Ta mõtleb endamisi: “Nii tuttavad soovid… Ja iga päev täpselt samad. Mis teha – kui palutakse, tuleb ju täide viia…”
Nii me loomegi oma reaalsust – mitte karistuseks, vaid peegliks. Meie mõtted on nagu tellimused universumile. Ja mida sagedamini me neid kordame, seda tõenäolisemalt need meie ellu vormuvad.
Ent me ei märka. Me ei tea, et meie sees peitub loov jõud. Me ei võta vastutust. Ja nii maalimegi elu must-valge paletiga, kasutades peamiselt just tumedaid toone…
Aga elu võiks olla värviline. Soojade toonidega. Pehmete varjunditega. Täis armastust.
Mis oleks, kui hakkaksime mõtlema armastavaid mõtteid?
Mis oleks, kui iga kord, kui mõistus kisub tumedasse, küsiksime:
“Kas see on see maailm, mida ma tahan luua?”