Tee ääres istus vana rändur, kulunud rõivad seljas ja rahulik ilme näol. Ta ei palunud midagi, lihtsalt istus ja vaatas mööduvat maailma.
Ühel päeval kihutas mööda vihane mees hobusel. Ta oli täis rahulolematust ja kibedust, ja nähes vanakest tee ääres, lõi teda piitsaga justkui ilma põhjuseta.
Rändur võpatas valu all, kuid ei tõstnud häält. Selle asemel vaatas ta mehele järele ja ütles tasakesi:
„Ole õnnelik.“
Kõrvalt vaadanud noor talupoeg jooksis juurde ja hüüdis imestunult:
„Kas sa tõesti ei vihasta? Sa ei sõima, ei süüdista?“
Vana rändur vaatas noormeest lahkelt ja sõnas:
„Kui see mees oleks õnnelik, ei oleks ta mind löönud. Valu, mida me teistele teeme, on sageli see, mida me endas kanda ei oska. Miks peaksin mina temalt seda üle võtma?“
Talupoeg jäi mõttesse.
„Aga kas sa ei tunne valu?“
„Tunnen,“ vastas rändur. „Aga mul on valik – kas valule ehitada müür ja viha või uks ja mõistmine. Ja mina valisin ukse.“
Iga hetk on kutse valida – kas reageerime teiste valu peale oma valuga või peegeldame tagasi kaastunnet ja rahu. Tõeline jõud peitub selles, et me ei lase teistel juhtida meie sisemaailma.
Õnnelik inimene ei löö, ei haava, ei hävita.
Õnnelik inimene õnnistab – ka neid, kes veel pimeduses.
Ja ehk ongi kõige suurem kingitus vastata valule sooviga:
„Ole õnnelik.“ 