Intervjuu Vanapaarist Naisega. Teema: Õnneliku suhte saladus – mitte suured žestid, vaid vaiksed otsused
Kes on Vanapaarist Naine?
Ta ei räägi ideaalidest, vaid leivaviilust kahe inimese vahel, millesse mahub kogu elu.
Ta on keegi, kes pole jäänud mitte seepärast, et oli lihtne, vaid seepärast, et oli väärtuslik.
Ta ei unista täiuslikkusest – ta toidab hoolimist.
Ta teab, et õnnelik suhe ei kuku taevast. See kasvatatakse läbi aastate – nagu vana õunapuu, mille viljad on magusad just seepärast, et nad on kannatanud ka tormi.
Intervjueerija (I): Räägi, palun, mis on sinu meelest õnneliku suhte saladus?
Vanapaarist Naine (V): See, et sa ei lahku iga kord, kui on raske.
See, et sa ei ehita armastust emotsioonide peale, vaid väikeste igapäevaste valikute peale.
Ja et sa ei unusta, miks sa üldse alustasid.
Inimesed küsivad retsepti, aga mul on ainult üks sõna: kohalolu.
I: Aga mis siis, kui vahel tundub, et te ei räägi enam samas keeles?
V: Siis kuulake vaikust.
Mõnikord on ka armastus vait. Ta ei kao – ta lihtsalt vajab ruumi, et uuesti õide puhkeda.
Meil oli aastaid, kus me rohkem vaikisime kui rääkisime. Aga see vaikus oli turvaline.
Sest me mõlemad teadsime, et oleme kohal – isegi siis, kui ei oska rääkida.
I: Mis rolli mängib austus suhtes?
V: Austus on selle vundament.
Kui sa kaotad austuse, siis ka kõige siiram armastus hakkab murenema.
Austus ei tähenda alati nõustumist – see tähendab, et sa ei tee teisele haiget, isegi kui sul oleks võimalus.
I: Kas armastus ei kulu ajaga ära?
V: Kulu see, mis pole juurdunud.
Armastus, mis on kogenud elu – ta ei põle enam valjult, aga ta hoiab sooja.
Noor armastus on tuli.
Pikaealine armastus on tuli ahjus. Ta ei hõõgu kogu aeg nähtavalt, aga ta soojendab kodu.
I: Viimane küsimus: kuidas teada, kas suhe on “see õige”?
V: Kui sa saad tema kõrval olla sina ise – ka siis, kui sa oled väsinud, vaikne või haavatav.
Kui ta on esimene, kelle juurde sa tahad tulla, kui maailm laguneb.
Ja kui sa ärkad hommikul, vaatad tema vaikusesse, ja mõtled:
“Ma valin ta täna uuesti – mitte sest pean, vaid sest tahan.”
Lõpusõna: Vanapaarist Naine naeratas ja silitas sõrmega kruusi serva.
Ta ütles ainult: „Õnneliku suhte saladus pole selles, et armastus püsib iseenesest… vaid selles, et sa valid ta uuesti. Iga päev. Vaikides. Ka siis, kui on raske.“
Ta vaatas kaugusesse ja lisas:
„Sest armastus ei ole üks suur otsus. See on tuhat vaikset „jah’i“ samale inimesele.“
