Oscar Wilde viibis kord teatrisaalis pärast oma viimase näidendi esietendust, kus publik aplodeeris talle püsti seistes. Peale etenduse lõppu tuli tema juurde üks elegantne härrasmees, silmad säramas vaimustusest.
„Härra Wilde,“ alustas mees, „teie näidend oli suurepärane! See puudutas mind hingepõhjani. Tunnen, nagu oleksin osa sellest loost, nagu oleksite kirjutanud minu enda elu.“
Wilde, kergelt muigel ja sigaret elegantselt sõrmede vahel, kummardus veidi lähemale ja vastas: „Tänan teid, härra, aga ma pean teid korrigeerima. Tõeline kunst ei puuduta hinge, vaid peegeldab seda. Kunst peaks laskma teil peeglisse vaadata ja näha seal tõde – ning vahel isegi naeratada.“
Härrasmees jäi mõtlema, tema elevus asendus vaikse mõistmisega. Wilde lisas veel, nüüd juba mängulisema tooniga: „Kui minu näidend pani teid peeglisse vaatama ja naeratama, siis võib-olla oleme teinud midagi õigesti.“
See õhtu jäi mehe mällu – mitte ainult etendus, vaid ka see hetk, mil Wilde näitas talle, et kunst ei ole ainult emotsioonide esilekutsumine, vaid ka peegel, mis avab ukse iseenda tõelisele olemusele.
Tõeline kunst aitab meil mõista mitte ainult maailma, vaid ka iseennast – vahel tõsiselt ja vahel naeratuse saatel.
