Vana rahvas ütles: “Küllus pole see, mis sul on – vaid see, kuidas sa seda hoiad.” Meie esivanemad ei kiirustanud – nad kuulasid tuult, vaatasid pilvi ja tundsid aja kulgu jalatalla all. Nad teadsid, et elu ei anna korraga kõike, aga annab alati piisavalt. Küsimus pole selles, kas elu annab – vaid selles, kas meie võtame vastu.
Meie elu on nagu allikas, mis ei kao. Aga me ei kummardu janu korral. Me ootame midagi teistsugust, kaugemal.
“Inimene, kes on täielikult kohal, ei igatse kuhugi mujal.”
– Laozi
“Taevariik on juba teie sees. Aga teie otsite seda väliselt.”
– Luuka 17:2
“Võta vastu, mis sulle antakse, ja tee sellest tänu, mitte nõudmine.”
– Vanasõna
“See, mis on sulle määratud, ootab sind sageli vaikses nurgas, mitte lärmakas loosimises.”
– Rumi
Elutarkuse vahetus: Õpetaja ja Õpilane
Õpilane: Õpetaja, mul on käed justkui täis – aga hing on ikka tühi. Miks see nii on?
Õpetaja: Sest käed oskavad võtta, aga süda pole veel õppinud vastu võtma.
Õpilane: Aga kuidas südant õpetada?
Õpetaja: Nagu õpetati vanasti – aeglaselt. Vaikuses. Oodates. Märgates.
Õpilane: Mida ma peaksin märkama?
Õpetaja: Pane tähele, mis on juba kohal: toasoojus, tee aroom, vanaema õpetus, lind aknal. Elu ei anna alati suurt, aga annab alati märgi.
Õpilane: Ja kui ma ei tunne, et see piisab?
Õpetaja: Siis meenuta: vanarahvas ei elanud külluses, aga nad tundsid end külluslikult. Miks? Sest nad tänasid enne, kui küsisid.
Õpilane: Ma ei tea, kuidas tänada selle eest, mida ma veel ei tunne.
Õpetaja: Aga sa tunned – kui julged peatuda. Kui annad endale loa öelda: “See, mis on, ongi juba kingitus.”
“See, mida sa otsid, otsib sind. Aga ta saab sinuni tulla ainult siis, kui sa peatud.”
– Rumi
Õpilane: Õpetaja… ja kui ma tunnen, et ma pole vääriline selle vastu võtmiseks?
Õpetaja: Siis istu tamme alla, nagu vanad tegid. Kuula tuult. Ükski leht ei küsi, kas ta väärib oksa – ja ometi ta hoitakse seal. Nii ka sina.
“Kes oskab rõõmustada selle üle, mis on, see tunneb tõelist küllust.”
– Tundmatu autor
Vastu võtmine on nagu seemne muldapanek. See ei tee veel vilja, aga see lubab, et elu saab kasvada. Me ei pea ootama, kuni kõik on täiuslik – piisab, kui me lubame hetkel olla see, mis ta on. Kui oskame kummarduda selle poole, mis on juba antud, siis hakkame tasapisi kuulma, kuidas elu meid hoiab.
Vastu võtmine on rahvatarkus südame sees.
“Kui sa oled valmis võtma vastu selle, mis sul juba on, hakkab elu andma sulle seda, mida sa veel ei kujuta ettegi.”
– Tundmatu autor
“Vastu võtmise hetk on usu hetk. Mitte usu millegi parema tulekusse, vaid usu selles, et praegune ongi piisav.”
– Kahlil Gibran
“Täielik kohalolu on suurim väljakutse ja suurim kink.”
– Eckhart Tolle
“Kes oskab peos hoida vaikust, sellele antakse kuulmise selgus.”
– Eestimaine mõttetera
Me ei pea alati otsima kaugelt. Mõnikord on suurim tarkus selles, kui istuda kodutare uksele, vaadata õhtusse ja öelda: “Aitäh.” Mitte sest kõik on olemas, vaid sest miski on. Ja see miski on elu ise – pakkumas end iga päev, nagu leib laual või lind puul.”Elu ei hüüa sind kaugemale, vaid kutsub sind sügavamale.”
– Tundmatu autor