Iidne pärimustarkus ütleb: „Kui tuli kustub väljast, süüta see seestpoolt.“
Selles loos ei räägita välisest väest ega võitlusest maailmaga. See on lugu sisemisest leegist, mis jääb alles ka siis, kui tuul puhub kõike muud minema. See on lugu tahtejõust – vaiksest, järjekindlast, südamest sündinud väest, mida vanad filosoofid kutsusid hinge vankumatuseks. See on lugu igale rändajale, kes on väsinud, kuid siiski ei lõpeta käimist.
Ühes vaikses orus, kus kivid olid vanemad kui mälestused ja vesi voolas nagu laul, astus teekäija – noor, otsiv ja vahel kahtlev. Tema sammudes oli rütm, mis rääkis väsimusest, aga ka igatsusest leida midagi tõelist.
Oru lõpus, vana kivihunniku juures, istus vaikne mees. Tal ei olnud krooni ega keppi, aga tema kohalolu oli nagu mägi – liikumatu ja samas elus. Ta hoidis käes vana tulerauda ja tulekivi, ja tema ees hõõgus lõkkesüsi.
„Kas see on tee lõpp?“ küsis teekäija tasa.
Mees vaatas talle otsa – mitte silmadega, vaid vaikusega, mis ulatus sügavale.
„Ei,“ vastas ta. „See on koht, kus sa ei lähe enam edasi jalgadega, vaid südamega.“
Ta tõstis tulekivi.
„Selles maailmas on kahte liiki tuld. Üks põleb puudest. Teine põleb tahtejõust. Viimane ei kuumene kiiresti, aga ta ei kustu kergesti.“
„Ma arvasin, et tugevus on kiire, vali ja nähtav,“ ütles teekäija.
„Tugev on see, kes jääb paigale siis, kui kõik kisub teda laiali,“ vastas mees rahulikult.
„Sokrates ütles: “Kõige raskem võit on võit iseenda üle.”
Marcus Aurelius teadis: “Elu kannatus ei ole see, mis meid murendab, vaid meie suhtumine sellesse.”
Ja Konfutsius tuletas meelde: “See, kes aeglaselt edasi liigub, jõuab ikka kaugemale kui see, kes seisab paigal hirmust.”
Teekäija lõi tulekiviga. Esimesel korral – vaikne säde. Teisel – suits. Kolmandal – leek.
„Tahtejõud on nagu see tuli,“ ütles mees. „Algul ta ei kuuletu, aga kui sa ei loobu, hakkab ta soojendama mitte ainult sind, vaid ka teisi.“
Päike murdis end üle mäeharjade. Kaste taandus, ja teekäija tundis, et temast oli midagi läinud ja midagi uut sündinud – rahulik sisemine jõud.
Enne lahkumist vaatas ta tagasi. Mees noogutas.
„Ära mõõda end sellega, kui kiire sa oled. Mõõda end sellega, kui palju sa suudad jääda truuks oma valgusele isegi pimedas. Sest valgus, mis tuleb seest, ei vaja lubadust, vaid usaldust.“
Meie tee ei ole alati sirge ega sile. Vahel tundub, et edasi astuda pole enam võimalik. Aga just nendel hetkedel sünnib tahtejõu tuli kivide all. See ei küsi tähelepanu, ta ei karju ega sunni. Ta sosistab: „Proovi uuesti.“
„Kes valitseb iseennast, on tugevam kui see, kes vallutab linna.“ – Piibel, Õpetussõnad„Tahtejõud on hinge kindlameelsus liikuda edasi, isegi siis, kui silmad ei näe veel valgust.“ – Pärimustarkus
Astudes edasi sammhaaval, toidame seda sisemist leeki. Ja just see leek juhib meid läbi elu – kindlalt, vaikselt ja vankumatult.