Ühes väikeses linnas elas naine nimega Alina. Ta oli alati olnud lahke ja hooliv teiste suhtes, kuid iseenda jaoks jäi tal armastust väheks. Ta püüdis alati kõigile meele järele olla, ohverdas oma unistusi ja andis endast rohkem, kui tal oli. Kuid mida rohkem ta teisi rõõmustas, seda tühjemaks ta end tundis.
Ühel päeval, kui Alina tundis end eriti kurnatuna, sattus ta vana antiigiärisse, kus riiulitel seisis igasuguseid peegleid – suuri ja väikeseid, ilusaid ja mõranenud. Poe peremees, hallipäine mees, ulatas talle väikese peeglikillu.
„Mida ma sellega peale hakkan?“ küsis Alina.
„Vaata sellesse,“ ütles mees.
Alina vaatas, kuid nägi vaid killukest oma näost.
„See pole terviklik,“ ütles ta kurvalt.
„Ja kas sina oled terviklik?“ küsis vanamees tasa.
Alina ei osanud vastata.
„Sa oled terve elu vaadanud teisi nagu suuri ja täiuslikke peegleid, püüdes neile meele järele olla. Kuid iseenda sisse pole sa vaadanud. Sa näed end ainult kildudena – tükina, mida armastavad teised, tükina, mida vajatakse, kuid mitte tervikuna, kes väärib armastust iseenda pärast.“
Alina hoidis peeglikildu oma peopesas ja mõistis. Kui ta tahab näha end täiuslikuna, peab ta kõigepealt armastama ka neid osi endast, mis tunduvad katkised. Enesearmastus ei ole isekus, vaid see on terviklikkus – oskus vaadata enda sisse ja näha väärtust ka siis, kui teised seda ei peegelda.
Sellest päevast alates hakkas Alina oma südant rohkem kuulama. Ta ei loobunud enam iseendast teiste nimel. Ta õppis ütlema „ei“, kui tema hing vajas puhkust, ja „jah“, kui elu pakkus midagi, mis teda tõeliselt rõõmustas.
Ja kui ta uuesti peeglisse vaatas, ei näinud ta enam ainult killukest, vaid tervet inimest – naist, kes oli alati olnud väärt armastust, eelkõige iseenda poolt.
Sest inimväärikus ei seisne ainult selles, kuidas sa kohtled teisi – see seisneb ka selles, kuidas sa kohtled iseennast.
