Vana linnakese serval elas meister, kelle juurde inimesed tulid tarkust otsima. Ühel päeval astus tema juurde noor mees, kelle hinges valitses rahutus.
„Ma otsin vastuseid,“ ütles nooruk. „Ma tahan teada, kas olen hea inimene või halb. Ma tahan mõista, kes ma tegelikult olen.“
Meister viis noormehe peegli ette. „Vaata ennast,“ ütles ta. „Mida sa näed?“
„Ma näen ennast,“ vastas nooruk.
„Kas see oled sina?“ küsis meister.
„Jah… Aga ma näen ka oma vigu ja hirme,“ tunnistas nooruk.
Meister naeratas. „See peegel näitab sulle ainult seda, mida sa juba tead. Kui tahad tõeliselt mõista, kes sa oled, siis vaata enda ümber – kuidas sa kohtled teisi, milliseid radu sa kõnnid ja millise jälje sa endast maha jätad. Inimene ei ole ainult see, mida ta oma peegelpildis näeb – ta on ka see, kuidas ta maailma mõjutab.“
Nooruk mõistis, et vastus ei ole peeglis, vaid igas hetkes, kus ta otsustab armastuse või hirmu, hoolimise või ükskõiksuse, tarkuse või teadmatuse vahel. Ta tänas meistrit ja astus uuele teele – mitte enam otsima, vaid elama.