“Kõik, mis meid teiste juures ärritab, võib aidata meil paremini mõista iseennast.“
— Carl Gustav Jung
On inimesi, kes rändavad läbi elu veendumusega, et maailm on nende vastu.
Nad kohtavad ebaviisakust, külmust ja vastuseisu ning usuvad, et probleem elab alati väljaspool neid endid.
Aga vahel ei vaja inimene uut maailma. Ta vajab uut pilku.
Kord tuli tarkuse otsingul nõuandja juurde mees, kes oli väsinud inimestest.
„Ma ei mõista,“ ütles ta pahaselt.
„Kõikjal, kuhu ma lähen, kohtan ma vastutustundetuid ja egoistlikke inimesi.
Nad ajavad mind vihale. Miks olen ma alati konfliktides?“
Nõuandja kuulas kaua, katkestamata.
Siis ütles ta rahulikult: „Mine peeglisaali. Seal ootab sind vastus.“
Mees ei saanud aru, kuid asus teele.
Pärast pikka rännakut jõudis ta mäetippu, kus seisis kummaline saal — seinast seina kaetud peeglitega.
Kui ta sisse astus, nägi ta enda ümber tuhandeid inimesi. Kõik vaatasid teda.
Ta tundis ärritust. „Mida te vahite?“ hüüdis ta. Kohe täitus ruum karjetega.
Tuhanded hääled vastasid talle sama vihaselt.
Mehe pahameel kasvas. Ta vehkis kätega, ähvardas ja karjus veel valjemini.
Ja mida rohkem ta vihastas, seda vaenulikumaks muutus kogu saal.
Lõpuks vajus ta kurnatult põrandale. Saali langes vaikus.
Ja äkki märkas ta midagi.
Kui tema rahunes, rahunesid ka kõik teised.
Kui ta tõusis aeglaselt ja hingas sügavalt, tegid seda ka peegeldused.
Ta tõstis ettevaatlikult käe — ja tuhanded inimesed tõstsid käe vastu.
Ta naeratas ebalevalt. Ja kogu saal naeratas talle tagasi.
Sel hetkel mõistis mees tõde.
Ta ei olnud kunagi võidelnud teiste inimestega. Ta oli kohtunud iseendaga.
Mees pöördus tagasi nõuandja juurde.
„Ma sain aru,“ ütles ta vaikselt.
„Ma süüdistasin maailma, kuid maailm ainult vastas mulle. See, mida ma nägin teistes, oli minu enda peegeldus.“
Nõuandja noogutas.
„Maailm on sageli peeglisaal,“ ütles ta.
„Inimesed vastavad mitte sellele, mida sa ütled, vaid sellele, mida sa endas kannad.“
Kui inimene kannab endas viha, näib maailm vaenulik.
Kui ta kannab hirmu, näib maailm ohtlik.
Aga kui temas sĂĽnnib rahu, hakkab maailm tasapisi muutuma.
Mitte seepärast, et maailm oleks muutunud — vaid seepärast, et peegel näitab nüüd midagi muud.
Me ei ela ainult maailmas. Me elame oma peegelduses sellest.
Tarkus algab hetkest, mil inimene lõpetab teiste parandamise ja julgeb vaadata peeglisse.
Sest tõeline muutus ei alga väljast. See algab vaikselt seest.
Ja kui inimene muutub, muutub ka maailm, mis talle vastu vaatab.
„Inimene ei näe maailma sellisena, nagu maailm on, vaid sellisena, nagu tema ise on.“
— Immanuel Kant
🪞🪞🪞