Ăhel pĂ€eval asus inimene rĂ€nnakule. Mitte jalgsi ja mitte mööda teid, vaid rĂ€nnakule lĂ€bi inimsuhete â iga silmapaar, iga puudutus, iga sĂ”na sai talle peegliks.
Ta mĂ€rkas, et mĂ”ni inimene Ă€ratas temas kohest imetlust â oli neis midagi lummavat, justkui valgus, mida ta ei suutnud unustada. Teised jĂ€lle Ă€rritasid, hĂ€irisid vĂ”i tekitasid lausa vastikust. Ta arvas, et see on lihtsalt âeluline reaalsusâ â et inimesed ongi nii erinevad, mĂ”ni on meeldiv, mĂ”ni talumatu.
Kuni ĂŒhel pĂ€eval, ĂŒhes vaikuses, kohtas ta iseenda sees hÀÀlt: âSee, mida sa teistes nĂ€ed, oled sina ise.
See, mida sa armastad, on see, mida ihaldad endas avada.
Ja see, mida sa vihkad â see on su enda varjatud osa, mille ees sa oled silmad sulgenud.â
See raputas teda. Kas tĂ”esti â inimesed, keda ta kadestas, armastas vĂ”i lausa pĂ”lgas, ei olnud tema vastandid, vaid peegeldused?
Ta hakkas mÀrkama:
Naine, kelle enesekindlus teda Àrritas, kandis temas peidus olevat julgust, mida ta polnud lubanud endal vÀljendada.
Mees, kelle rahu teda lummas, peegeldas vaikust, mida ta ise igatses.
SÔber, kelle sarkasm teda haavas, puudutas tema enda haavatavust, mida ta ei tahtnud tunnistada.
Ta mÔistis: iga suhe Ôpetab. Iga tunne juhatab sissepoole.
Sellest pĂ€evast alates ei vaadanud ta inimesi enam kui âneid sealâ, vaid kui âseda siinâ.
Iga kord, kui keegi temast midagi esile tĂ”i â olgu armastus vĂ”i raev â, kĂŒsis ta endalt:
âMida see minus peegeldab?â
âKas see on osa, mida ma olen eitanud vĂ”i osa, mida ma igatsen avada?â
Aegamööda muutusid tema suhted. Mitte seepÀrast, et inimesed oleksid muutunud, vaid sest ta nÀgi neid lÀbi teadlikkuse, mitte haava.
Ta ei vajanud enam nii palju vastuseid teistelt. Ta hakkas leidma neid endalt.
Ja tasapisi juhtus midagi kummalist â
mida selgemaks ta muutus iseendale, seda rohkem ilmus tema ellu rahu, tasakaalu ja armastust.
Asjad, mida ta kunagi taga ajas, tulid nĂŒĂŒd iseenesest.
Ja inimesed, kes varem tema valu puudutasid, lihtsalt⊠kadusid.
Nad polnud enam vajalikud.
Elu annab meile peegleid, mitte vaenlasi.
Inimesed, kes meis midagi kĂ€ivitavad â head vĂ”i halba â, on teeviidad sisemaailma.
Ainult seda teadvustades saab meist iseenda Ôpetaja.
Ja ainult seda vastu vÔttes saab meist teadlik Ôpilane.
Kui sa nĂ€ed iseennast selgelt, kaob vajadus sĂŒĂŒdistada vĂ”i klammerduda.
Ja siis⊠ilmub kÔik, mis peab tulema.
Vaikselt. Vaevata. Olles juba sinus olemas.