Pikkade lusikate allegooria

Üks hea ja tubli mees söandas pöörduda Jumala poole küsimusega: “Issand, ma tahaksin teada, mida endast kujutab põrgu ja paradiis ja mis on nende vahe?”

Jumal viis ta mingisse ruumi, kus oli kaks ust. Ta avas ühe ukse, mis viis kõrvalruumi. Kõrvalruumis oli hiigelsuur laud, keset lauda seisis katel, mis oli täis hästi lõhnavat maitsvat toitu, mis pani mehel suu vett jooksma. Laua ümber istusid inimesed, kuid nad nägid välja näljased ja haiged. Käte külge olid neil jämeda nööriiga seotud väga pikkade vartega lusikad. Nende lusikatega ulatusid inimesed küll toitu võtma, kuid pikad lusikavarred ei võimaldanud toitu suhu pista.

Mees oli õnnetuid nähes vapustatud ja masendunud. Jumal ütles: “See oli põrgu.”

Jumal viis mehe teise ukse juurde ja avas selle. Mehele avanes pilt, mis oli eelmisega sarnane. Selleski ruumis oli suur ümmargune laud ja keset lauda hiigelsuur katel maitsva toiduga, mis pani suu vett jooksma. Laua ümber istuvatel inimestel olid samamoodi pika varega lusikad, mis suhu ei ulatunud. Inimesed aga olid heas toitumuses ja õnnelikud ning vestlesid rõõmsalt. Mees küsis Jumalalt arusaamatuses: “Issand, miks see nii on, ma ei saa aru?”

“See on lihtne,” vastas Jumal. “Eelmises toas mõtles igaüks ainult iseendale ja tagajärjena nälgivad kõik. Need inimesed siin aga taipasid, et nad saavad lusikaga toitu anda vaid teistele, mitte endale. Nii õppisid nad üksteist vastastikku abistama.

Põrgu ja paradiis on tehtud täpselt ühtemoodi. Erinevus on meis endis.”

Autor teadmata

Lugu võib julgustada inimesi olema üksteise vastu lahked.

Samade võrdsete tingimuste korral loob üks rühm inimesi, kes kohtlevad üksteist hästi, meeldiva keskkonna, samas kui teine ​​​​grupp inimesi, kellel on täpselt samad töövahendid, võib luua ebameeldivaid tingimusi juba ainuüksi sellega, kuidas nad üksteist kohtlevad.

Kuldne reegel läbi aegade, kultuuride ja religioonide (vabas sõnastuses):

KOHTLE KÕIKI NII NAGU TAHAD, ET SIND ENNAST KOHELDAKSE JA SOOVI TEISTELE SEDA SAMA, MIDA ISEENDALEGI SOOVID.💕