Lugu SOLVUMISEST

SOLVUMINE see on selline pealtnäha täiseti ohutu väike loomake. Kui temaga õieti käituda, siis temast mingit kahju ei ole. Kui me ei püüa teda kodustada, siis solvumine elab omaette vabana ja kedagi ei puutu.

Kuid katsed teda endale saada lõppevad kurvalt. See väike ja vilgas loomake võib, juhuslikult sattuda suvalise inimese kehasse. Inimene saab kohe sellest aru. Inimene solvub.

Loomake hakkab inimesele karjuma: Ma kogemata sattusin siia! Lase mind välja! Mul on siin pime ja ma kardan! Lase mind lahti! Aga kahjuks inimesed on juba ammu kaotanud oskuse mõista loomi. On selliseid inimesi, kes solvumise lasevad kohe vabaks, seni kuni ta veel väike on – see on parim viis temaga hüvasti jätta.

Aga on ka selliseid, kes ei taha mitte mingi hinna eest teda vabaks lasta. Nad nimetavad tema kohe enda omaks, tassivad igal pool kaasas. Pidevalt mõtlevad tema peale ja hoolitsevad tema eest. Aga loomakesele ikkagi ei meeldi inimese sees ja ta tahab välja.

Ta niheleb ja keerutab ennast- otsib väljapääsu. Kuna temal on aga halb nägemine, siis ta ei suuda ise väljapääsu leida. Vot selline saamatu loomake see SOLVUMINE. Ja muidugi ka inimene ise on saamatu. On ennast pingesse tõmmanud ja loomakest välja ei lase.

Aga loomake on näljane, ta tahab süüa ja hakkabki väikselt närima, mida leiab. Ja inimene tunneb seda. Kord siin hakkab midagi valutama kord seal midagi annab tunda. Kuid SOLVUMIST inimene endast välja ei lase, sest ta on juba harjunud sellega. Tema aga sööb ja kasvab. Leiab inimese sees midagi maitsvat, imeb ennast selle külge ja õgib.

Lõpuks aga kasvab millegi külge inimese sees, enda tahte vastaselt ja ja saab inimese osaks. Inimene nõrgeneb, haigestub aga SOLVUMINE jätkab kasvamist. Inimesele, aga, ainuke mida on tarvis märgata – lase SOLVUMINE lahti. Ja temal on tegelikkuses ilma inimeseta kergem elada.

Moraal sellest: SOLVUMINE- see on hinge seisud. Sisuliselt me ise võtame vastu otsuse solvuda. Ja kui te järgmine kord tahame solvuda, mõelge kas on ikkagi nii hea tunne ennast haletseda. Ründaja alati tunnetab nõrka ja ründab just teda. Laske SOLVUMINE lahti, las ta jookseb omapead.

Autor teadmata