Õpetlik Platoni koopamüüt jutustab, kuidas kolm meest on sünnist saadik koopasse aheldatud olnud – nad on näoga koopa seina poole, nii et sissepääs nende selja taha jääb. Nad on aheldatud sellisesse asendisse, näevad ainult enda ette. Kui päike tõuseb, näevad nad seinal valgust. Öösiti on sein tume. Mõnikord näevad nad seinal veiklevaid varje, kuid ei tea nende allikat.
Ühel päeval õnnestub ühel mehel end köidikutest vabastada ning ta astub koopast välja. Tema silmadele avaneb hämmastav maailm ning ta kiirustab koopasse oma sõprade juurde tagasi, et neid endaga kaasa tulema kutsuda. Ta seletab neile, et koopas väljas olev maailm on täis imelisi asju – taimi, loomi, taevast, merd. Teised aga keelduvad seda uskumast. Nende jaoks on ainsaks reaalsuseks too varjuline koobas ning nad keelduvad sõbrale järgnemast. Too astub üksi tõelisse ja imelisse maailma, samas kui teised lasevad hirmul enda elusid juhtida.
Kas teiega on samamoodi? Kas teidki meelitavad teiste maailmade imed või olete te koopaelanik, kelle hirmud sunnivad teid uskuma, et pelgad varjud koopaseinal ongi kogu te elu?
Murdke end ahelatest vabaks, kogege tõelist maailma!
Elage imelist elu, selmet passida turvalises ja kontrollitud koopakeskkonnas!
Vaadake, hirm sulgeb teid väikesesse karbikesse ja määratleb ära teie olemise parameetrid. Hirmusid kustutama asudes hakkate teie aga oma maailma piire laiendama.
