Poola vanasõnad on täis rahvatarkusi ja elulisi õpetusi, mis on edasi antud põlvest põlve.
Mees armastab silmadega, naine kõrvadega.
Isegi seisev kell näitab kaks korda päevas õiget aega.
Kell teeb valju häält, sest on seest tühi.
Ära lükka jõge, see voolab ise.
Parem varblane peos kui tuvi katusel.
Mis on määratud rippuma, ei upu.
Mitte kõik, mis hiilgab, pole kuld.
Ilma tööta ei ole kooke.
Kus on kuus kokka, seal pole midagi süüa.
Kuidas sa endale voodi teed, nii sa ka magad.
Üksmeel ehitab, lahkheli hävitab.
Vaikne vesi murrab kaldad.
Kes teisele auku kaevab, see ise sinna kukub.
Kingitud hobusel ei vaadata hambaid.
Tao rauda, kuni see on kuum.
Kui kaks kaklevad, saab kolmas kasu.
Tark poolakas pärast kahju.
Mis on kiire, see on kuradi oma.