„Oluline on hoida iseendas sisemist kammertooni. Olla iseendaga kooskõlas.“
— Doris Kareva
Täna kuulan veidi vähem maailma müra ja veidi rohkem iseennast.
Ma ei häälesta oma elu iga arvamuse, ootuse ega mööduva meeleolu järgi. Teised võivad näha asju teisiti — see ei tähenda, et pean kaotama oma sisemise hääle.
Ma küsin endalt: Kas see, mida ma teen, on minuga kooskõlas?
Kas minu sõnad ja teod räägivad sama keelt?
Kas minu „jah“ on päriselt jah ja minu „ei“ päriselt ei?
Ma ei võrdle oma teekonda pidevalt teiste omaga. Elu ei ole võistlus. Kellegi teise valgus ei vähenda minu oma ning kellegi teise edu ei tähenda, et mina olen hiljaks jäänud.
Täna teen ruumi ka sellele, mis mulle rõõmu valmistab. Kõik väärtuslik ei pea olema kasulik, tulus ega teiste poolt tunnustatud. Mõni hetk on väärtuslik lihtsalt sellepärast, et mu hing tunneb ennast selles hästi.
Ja kui ma täna ei tea, kuhu edasi minna, ei sunni ma vastust.
Mõnikord vajab inimene rohkem vaikust kui nõuandeid.
Tarkusehetk
Kammertoon ei võistle teiste helidega.
Ta annab ühe selge heli, mille järgi saab pilli uuesti häälestada.
Ka inimesel võiks olla midagi sellist enda sees — vaikne teadmine sellest, millal ta on iseendaga kooskõlas ja millal mitte.
Täna, kui miski mind rahutuks teeb, küsin: „Kas maailm on praegu liiga vali — või olen ma lihtsalt kaotanud kuulmise oma sisemise hääle suhtes?“
Ma peatun. Kuulan.
Ja häälestan ennast tagasi iseendale.
Ma ei pea kõlama nagu keegi teine. Minu ülesanne on leida üles omaenda puhas toon.
„Vahel pole vaja oma elu muuta. Piisab, kui häälestada uuesti see, mille järgi me oma elu elame.“
— Ajatu elutarkus
Mina ulatan mõtte. Sina otsustad, kas sellest saab sinu tänane kokkulepe.