Lin-zi jutustas: “Kui ma noor olin, meeldis mulle sõita paadiga. Mul oli väike paat, ma läksin sageli üksinda järvele ja võisin sinna jääda tundideks. Kord istusin ma paadis suletud silmadega ja mediteerisin. Oli imeline öö. Üks teine paat ujus allavoolu minust mööda ja müksas minu paati. Tundsin, kuidas minus tõusis viha.
Avasin silmad ja tahtsin hakata mind tülitanud inimest kiruma, kui nägin, et paat on tühi. Minu vihal polnud kuhugi minna. Kelle peal end välja elada? Mul ei jäänud muud üle kui uuesti silmad sulgeda ja vaadelda oma viha. Hetkel, kui ma teda nägin, tegin esimese sammu oma Teel.
Sel tüünel ööl jõudsin ma enda keskpunkti. Tühjast paadist sai minu õpetaja. Kui edaspidi kui keegi mind solvata püüdis ja minus viha tõusis, hakkasin naerma ja ütlesin endale: “See paat on tühi,” ning sulgesin silmad ja süüvisin endasse.”
