Elas kord inimene, kes kandis enda sees tunnet, et temas on midagi enamat, midagi puhast, kirkalt helendavat. Aga ta ei näinud seda. Iga peegeldus, mille ta endast sai, näitas vaid rohmakaid servi, varju ja valu.
Ta küsis endalt: „Miks mu elu on olnud täis nii palju raskusi? Miks nii palju valu, kaotusi, hirme ja eksimusi?”
Vastust ta ei kuulnud kohe.
Kuid elu ei anna vastuseid enne, kui oled valmis neid vastu võtma.
Nii ta jätkas – läbi päevade, läbi ööde, kandes nähtamatult endas midagi väärtuslikku, mis oli veel peidus.
Ühel päeval sattus ta lugema ühte lauset. See oli nagu leek pimeduses:
„Oma läbielamisi tuleb lihvida nii, nagu teemanti – tema enda tolmus. Sina oled nii kalliskivilihvija kui ka oma elusõrmuse kullasepp.”
— Bô Yin Râ
Ta jäi vaikseks.
See polnud lihtsalt ilus mõte. See oli peegeldus tema enda teest.
Ta hakkas nägema: kõik, mida ta oli läbi elanud – murtud unistused, mahajäetud hetked, sisemised võitlused – ei olnud takistused, vaid toormaterjal.
Just see tolm, see vaev, see valu – see oli lihvimise alus.
Sellest hetkest alates ei kartnud ta enam raskusi.
Ta vaatas neile otsa, tööriistad käes, nagu kunstnik oma kiviga.
Iga kogemus muutus õppimiseks.
Iga pisar – poleerimisliigutuseks.
Iga eksimus – jooniseks, millest sünnib ehe.
Ta mõistis:
đź’Ž Tema ongi see, kes enda hinge lihvib.
💎 Tema on see, kes valib, kas temast saab toorik või meistriteos.
💎 Tema on see, kes kannab oma südames valmisolekut sära, mitte täiuslikkuse järele.
Aja jooksul hakkasid teised nägema temas valgust. Mitte seepärast, et ta püüdis särada, vaid sest ta ei kartnud oma varju enam.
Ta oli leidnud pideme – enda sees.
Ja sellest pidemest sai valgus, mille järgi astuda edasi.
Sa oled iseenda kalliskivi.
Sa oled iseenda lihvija.
Sa oled elu kuld, mille väärtuse määrab mitte juhus, vaid sinu enda teadlik kohalolu.
Kui sa julged vaadata oma läbielamisi kui materjali, mitte takistusi,
siis saad sa iseendale suurimaks õpetajaks.
Ja õppides end viimistlema – särad sa nii, nagu ainult sina saad. 💎