Naine istus mere ääres, jalad külmas liivas, ja vaatas silmapiiri. Päike oli loojumas, taevas triibutatud lillade ja kuldsete varjunditega. Ta tundis end tühjana. Mitte traagiliselt, vaid vaikselt — nagu tuba, kust keegi on just lahkunud, jättes ukse kergelt paokile.
Viimase aasta jooksul oli ta kaotanud palju: armastuse, millele ta oli ehitanud unistusi, ja iseenda, kellele ta oli andnud vaikseid lubadusi. Ta oli püüdnud olla tugev. Jätta mulje, et temaga on kõik korras. Et üksindus on teadlik valik, mitte varjatud igatsus.
Aga iga kord, kui ta istus üksi — ükskõik kui rahuliku näoga —, sosistas tema sees üks vaikne hääl:
„Sa tahad tunda. Sa tahad uskuda. Sa tahad jälle armastada.”
Naine teadis, et elu oli ta murdnud. Mitte ühekorraga, vaid järk-järgult — läbi vaikuste, lahkumiste ja vastuseta jäänud sõnumite. Kuid ta taipas ka midagi muud: elu ei olnud murdnud teda selleks, et ta jääks katki, vaid selleks, et ta saaks muutuda pehmemaks. Päriseks. Elavamaks.
Sest kui kõik on turvaline, suletud ja kaitstud, ei pääse miski ka sisse. Ei valu. Aga ka mitte rõõm.
Ja seetõttu, seal külmas liivas istudes, naine mõistis:
Ta on valmis uuesti riskima.
Uuesti tundma.
Uuesti andma oma südame, isegi kui see tähendab, et see võib veel kord puruneda.
Sest elu ei ole selleks, et peita end. Elu on selleks, et tunda lõpuni – nii hellust kui valu, nii hirmu kui armastust.
Sa oled siin, et riskida oma südamega.
Sa oled siin, et sind alla neelataks –
ja siis taas esile kerkida. Rohkem elus kui kunagi varem.
