Ta Ă€rkas keset ööd â mitte ehmunult, vaid kummalise soojusega rinnus.
Alles hetke pÀrast meenus talle unenÀgu.
UnenĂ€gu, kus tema sĂŒdames elasid mesilased.
VÀikesed, kuldsed tiivulised, kes ei sumisenud lÀrmi ega rahutust, vaid lohutust.
Nad ei tiirutanud lillede ĂŒmber, vaid töötasid vaikselt⊠tema sees.
Tema lÀbikukkumiste kohal.
Tema kaotuste kohal.
Tema vaikses nutmises, mis oli voolanud patjadesse, kuhu keegi ei nÀinud.
Ta nĂ€gi, kuidas need tillukesed olendid kogusid nektarit mitte Ă”itest, vaid elatud valust â
nagu oleks iga valus hetk olnud peidus seemnena, mis vajas vaid kannatlikkust, et muutuda meeks.
Ja nad tegid seda.
Vaikselt. Armastusega. Targa sihikindlusega.
Tema sĂŒdames. Tema enda sees.
Kui ta Àrkas, jÀi ta kauaks lebama.
Vaikus tema ĂŒmber ei olnud enam tĂŒhi.
Midagi temas oli muutunud.
Mitte kÔik ei vajanudki parandamist.
MÔned asjad vajasid vaid lubamist muutuda millekski muuks.
KÔik, mida ta oli kunagi hÀbenenud, kartnud vÔi kahetsenud,
polnudki raisku lÀinud.
Need olid saanud teiseks aineks:
Mitte koormaks, vaid allikaks.
Mitte takistuseks, vaid tasaseks nektariks.
Sellest ööst alates ei kartnud ta enam, kui elu ei olnud hell.
Ta teadis nĂŒĂŒd, et kuskil sĂŒgaval tema sees töötab edasi mesila,
mis muudab ka kibedad hetked magusaks, kaotused kingitusteks,
ja eneseleidmise teekonna kuldseks, vaikseks valguseks â mis elab nĂŒĂŒd tema sees.
Sest miski pole pÀriselt kadunud,
kui su sĂŒda oskab sellest teha mett.![]()

