tahan olla mina ise

Kirjanik Kahlil Gibran juhtus kord jalutama hullumaja aias, kus kohtas üht noormeest, kes luges filosoofiaraamatut. Noormehe käitumine ja seisund tundusid igati normaalsed ning Kahlil istus mehe kõrvale ja küsis: ”Mida sa siin teed?”

Noormees vastas: ”See on väga lihtne. Minu isa, väljapaistev jurist, tahtis, et ma oleksin nagu tema. Minu onu, kellele kuulub suur kaubamaja, tahtis, et jälgiksin tema eeskuju. Minu õde seadis mulle alati eeskujuks oma meest. Minu vend üritas minust treenida sama head sportlast, kui ta ise oli. Sama juhtus ka koolis. Minu klaveriõpetaja ja inglise keele õpetaja ja teised – kõik nad olid veendunud, et nemad on eeskujud, keda ma peaksin jälgima. Mulle otsa vaadates ei näinud nad kunagi mind, vaid iseenda peegelpilti. Seepärast otsustasingi tulla hullumajja. Vähemalt siin saan ma olla mina ise.”

Jah, noormees sai hullumajas olla mina ise – kõige selle joovastuse, rahu ja enesekindlusega, mis sellega kaasneb.

Keegi pole õnnetum kui inimene, kes püüab olla erinev oma sisemaailmast ja tõelisest minast.

Ärge sundige oma lähedasi tegema seda, mida nad ei soovi! Muidu on tõesti viimane koht, kus inimene ennast hästi tunneb, hullumaja.

Ärge jäljendage teisi! Leidke iseend ja jääge endaks!