Üks mees oli väikese poisina suur sõber naabruses elava vanakesega.
Aeg läks, noormees läks kolledžisse, tulid muud huvid, siis tööleminek ja isiklik elu. Noore mehe iga minut oli hõivatud, enam polnud aega minevikku meenutada ega lähedaste inimestega koos olla.
Ühel päeval sai ta teada, et naabrivanake on surnud, ja järsku meenus talle kõik – kui palju oli vanake talle õpetanud ja talle aega pühendanud, olles poisile otsekui hukkunud isa eest. Noormeest haaras süütunne ja ta otsustas vanakese matustele sõita.
Õhtul peale matuseid läks mees lahkunu tühjaks jäänud majja. Kõik oli täpselt nii, nagu aastaid tagasi. Ainult väike kuldne karbike, milles vanake oli enda sõnul hoidnud oma kõige kallimat asjakest, oli laualt kadunud. Mõeldes, et küllap on karbikese ära viinud vanakese sugulased, lahkus mees majast. Paari nädala pärast aga sai ta paki. Nähes paki saatjana vanakese nime, ta võpatas ja avas ärevalt saadetise. Pakis oli seesama kuldne karbike. Karbikeses lebas kulduur, mille kaanele oli graveeritud: “Tänan sind aja eest, mis sa minuga veetsid!” Mees mõistis korraga, et kõige kallim oli vanakese jaoks olnud aeg, mis ta veetis oma väikese sõbra seltsis.
Sellest peale püüdis mees olla võimalikult palju aega koos oma naise ja pojaga.
Elu pikkust ei mõõdeta hingetõmmete arvuga, vaid nende hetkedega, mil me erutusest hinge kinni hoiame.
Aeg lendab me juures iga sekundiga.
Kasuta seda praegu kohe, iga silmapilk.
Tundmatu autor