Kõige köitvam naine ei karda olla tema ise.
Ta ei kanna maski, mis sobiks ühiskonna ootustega, ei püüdle meeldida ega vastanduda, ta lihtsalt on – sügavalt, vaikselt ja väärikalt kohal.
Ta ei otsi päästjat ega kroonitud rüütlit.
Ta ei vaja luba säramiseks,
ega ruumi, mille keegi talle loovutanud on – ta võtab ruumi ilma luba küsimata,
sest tema kohalolu on loomulik, nagu valgus pärast äikest.
Ta on elanud. Mitte pealiskaudselt, vaid sügaval ja valusalt. Ta on seisnud elu tormides, kukkunud, tõusnud, murdunud ja taas tervenema hakanud.
Ta ei esita arveid südamehaavade eest,
ega müü oma lugu kaastunde nimel.
Tema lugu pole ohvri oma – see on ellujääja ja looja oma.
Tema ilu ei sünni peeglist. See kiirgab silmadest, milles on tuld ja rahu.
Hääles, mis ei vaja karjumist, et kõlada kindlalt.
Naeratuses, milles on mälu ja lootus korraga.
Ta ei kuulu kellelegi. Ei trendidele, ei rollidele, ei normidele.
Ta on metsik nagu tuul ja õrn nagu vihm südasuvel.
Ta on naine, kes on õppinud kõndima läbi elu, selg sirge, süda avatud, jalad kindlalt omaenda raja peal.
Ta on see, kes oskab kuulata vaikust,
tantsida üksinduses, ja armastada nii, et teised tunnevad end elusamana.
Tema köitvus ei peitu temas endas –
vaid selles, kuidas sa ennast tema kõrval tunned: vabana. Ehtsana. Pärisena.