…kõige suurem heategu teisele on olla talle inimene, mitte kritiseerija, hukkamõistja või kiitja. Inimene vaid, inimene ainult.
Inimese ehk mõistliku olendi eluülesandeks ehk sihiks ehk elu mõtteks võib pidada elusamust. Elu on mõttekas siis, kui inimene saab olla intensiivsem, teadlikum, ärkvemal eilsest.
Võiksin päris rahulikult ja kartmata liialdamist ütelda: minu kodu on taevas või kõik teed.
Armastus mu meelest peaks olema enamvähem pidev mõtisklemine, mida teha teisele, et ta naeraks meelehääst. Pidev mõtisklemine toob kaasa teostamisegi. Ja sellega on öeldud kõik algusest otsani. Kõik, mida saaks öelda veel, on ainult seletused sellele. Aga, kui keegi hakkab mõtlema kõigest, mida teine võiks teha temale, kuid pole teinud, siis ta pole armastaja, vaid kaupmees, nagu mina sageli. Ja see lugu on kurb.
Maailm terves ulatuses on pessimismi põhjustajaks.
Väikseil rahvail on juba seetõttu avaram silmaring, et nad ei pääse mööda teiste olemasolust.
Igal inimesel on teise jaoks säde. Aga vähe on neid, kes mõistavad puhuda seda tuleks. Enamasti nad kahmavad ta pihku, põletavad sõrmi ja kustutavad sädeme.