Oli kord inimene, kes otsis iseendas midagi, mida ei saanud osta, laenata ega teistelt üle võtta. Ta ei otsinud kuulsust ega kadestusväärset elu. Ta otsis väärtust – seda, mis püsib, kui kõik muu kaob. Seda, mille peale saab toetuda, kui maailm ei aplodeeri.
Ta küsis elult: „Kuidas ma tean, et olen õigel teel?” Ja elu ei vastanud kohe.
Aga siis hakkas ta märkama vaikseid märke.
Ta ei saanud alati parimat, aga ta tänas.
Tal ei olnud alati küllust, aga tal oli armu jagada ka vähesest.
Inimesed ei kiitnud teda valjusti, aga nende pilk peatus tema silmades pikemalt.
Ta mõistis: “Ma olen väärikuse tütar.”
Mitte sellepärast, et keegi talle tiitli andis, vaid sest ta õppis endas seda nägema.
Ta ei pidanud tõestama oma väärtust läbi hinnasiltide ega tuttavate nimede.
Ta õppis vaikuses, et väärtus ei tule väljast – see kasvab südamest.
Kui ta rääkis, oli selles kaal. Kui ta vaikis, oli selles ruum.
Ja kui keegi teda haavas, ei vastanud ta valuga, vaid mõistmisega.
Ta õppis:
– et tugevus ei karju, vaid hoiab tasakaalu.
– et ilu ei ole väline, vaid ausus iseendaga.
– et armastus ei tee lärmi, vaid jääb alles ka siis, kui maailm vait jääb.
Kui ta armus, ei muutunud ta väiksemaks, vaid veel täiuslikumaks iseendaks.
Ta ei otsinud meest, kes täidaks ta tühimikke – ta armastas meest, kes tundis ära tema täiuslikkuse.
Ja kui elu tuli tormides, ei otsinud ta varju, vaid sirutas end sirgu ja ütles:
„Ma olen väärikuse tütar. Ma ei murdu – ma kasvan.”
Väärikuse tütar elab meis kõigis – naises, mehes, igas otsingus.
Ta ei tule peeglist ega ilustandarditest, vaid
sisemisest arusaamisest, et sina ise oled väärtus.
Kui inimene õpib end nägema läbi aususe, armu ja vaikse julguse,
on ta õppija.
Kui ta elab nende väärtuste järgi,
on ta saanud iseendale õpetajaks.