Elas kord inimene, kes arvas, et elu määravad olukorrad – ilm, inimesed, õnn ja ebaõnn. Kui päev oli ilus, tundis ta end hästi. Kui keegi oli tõre, muutus ka tema tuju. Kui midagi läks nihu, uskus ta, et “elu on raske”. Ta oli nagu laev, mida lained ja tuuled pillutasid.
Ühel vihmasel päeval, kui kõik näis olevat valesti – töö ebaõnnestus, sõber vaikis, keha tundus väsinud –, istus ta akna all ja mõtles: “Miks ma olen nii kergesti mõjutatav? Kas mu rahu ongi alati kellegi teise kätes?”
Selles vaikuses tõusis temas esile vaikne taipamine. Nagu sõnum südamest: “Ühtegi sinu kogemust ei määra välised tingimused. Selle määrab alati sinu seesmine reaktsioon.”
Ta hingas sügavalt. Oli see siis tõsi?
Alates sellest päevast otsustas ta olla iseenda vaatleja.
Ta ei hakanud muutma maailma, vaid õppis jälgima, kuidas ta sellele vastab.
Kui keegi ĂĽtles midagi teravat, ta kĂĽsis: “Kas ma pean selle vastu võtma või saan valida rahu?”
Kui päev oli hall, ta otsis päikest enda sees.
Kui miski ebaõnnestus, ta ĂĽtles endale: “See ei ole mina. See on vaid olukord. Ja minu sisemine maailm ei pea sellega hääletult kaasa minema.”
Ta hakkas märkama, et väline elu jäi endiseks – vihm ikka sadas, inimesed olid ikka erinevad, vahel ka ebaõiglased.
Aga tema kogemus muutus.
Rahutus taandus. Taipamised sĂĽvenesid.
Ta ei olnud enam elu ohver, vaid oma sisemaailma looja.
Ja ühel päeval, kui keegi tuli kurtma, kui halb on ilm ja kui keerulised inimesed, ta ainult naeratas ja ütles:
“Mina ei saa kontrollida ilma ega teisi. Aga ma saan hoida omaenda ilma sees – ja selles paistab päike.”
Sinu kogemust ei loo see, mis sinuga juhtub, vaid see, kuidas sa sellele vastad.
Kui sa õpid valima oma sisemise reaktsiooni, oled sa iseendale õpetaja,
kes juhib sind läbi elu vaikse ja väärika kohaloluga.
Ja iga kord, kui sa vastad rahuga,
õpid sa taas…
kuidas elada tõeliselt vabana.