Naine istus akna all ja vaatas, kuidas vihm aknaklaasile langes. Taas üks õhtu, mil ta tundis end nähtamatuna, kuigi ta ei olnud üksi. Teises toas istus tema elukaaslane, pilk ekraanile naelutatud, justkui tema kohalolu ei loeks.
Varem oli ta lootnud, et asjad muutuvad. Ta oli püüdnud rääkida, seletada, paluda. Ta oli otsinud süüd enda seest, mõelnud, et kui ta oleks hoolivam, rahulikum või armastavam, muutuks ka tema elukaaslane. Aga midagi ei muutunud.
Täna tundis ta, et ta seisab valiku ees.
Kas jääda ja taluda üksindust kahe inimese suhtes?
Või aktsepteerida, et teist inimest ei saa muuta, ja lasta vabaks?
Mõte muutusest tekitas hirmu. Ta oli harjunud selle suhtega, isegi kui see oli talle valus. Ta oli harjunud lootusega, et ühel päeval pöörab teine inimene talle rohkem tähelepanu, et ühel hetkel mõistab ta, kui palju ta annab.
Aga nüüd küsis ta endalt: Kas ma tahan veeta oma elu oodates, et keegi teine mind märkaks? Või tahan ma iseennast lõpuks päriselt märgata?
Ta sulges silmad ja hingas sügavalt. Ta ei saanud kontrollida oma elukaaslase tundeid ega käitumist. Aga ta sai valida, kuidas ta ise sellele vastab. Ta sai valida rahu ja eneseväärtuse.
Ja nii tõusis ta aeglaselt toolilt. Ta ei teadnud veel, mis edasi saab, aga ta teadis üht – täna ei vali ta enam valusalt vastu seista, vaid rahulikult lahti lasta.
Sest kõige võimsam vabadus on mõista, et sa ei pea ootama, et keegi teine sind armastaks – sa saad seda ise teha.