âKoolis teada ma sain, mida taipas kord vannis Archimedes! Ma tean!â
â Priit Aimla, âTean, ei teaâ
TĂ€na tuletan endale meelde, et teadmine ja tarkus ei ole ĂŒks ja sama.
Ma vĂ”in teada palju fakte, lugeda raamatuid, kuulata tarku inimesi ja koguda elukogemusi. Kuid sellest ĂŒksi ei piisa.
Tarkus algab sageli hoopis hetkest, mil julgen öelda: âMa ei tea.â
Ma ei pea igas vaidluses tÔestama, et minul on Ôigus.
Ma ei pea igale kĂŒsimusele kohe vastust leidma.
Ma ei pea oma arvamust kaitsma ainult sellepÀrast, et olen seda kaua uskunud.
TĂ€na olen valmis kuulama, kĂŒsima ja vajadusel oma seisukohta muutma.
Ma jÀtan oma teadmiste kÔrvale ruumi uudishimule.
Sest inimene, kes arvab, et teab juba kÔike, sulgeb ukse Ôppimisele. Inimene, kes julgeb tunnistada, et veel ei tea, jÀtab ukse avatuks.
Ja ma hoian alles ka vÀikese huumorimeele.
Kui avastan, et olin milleski tÀiesti veendunud ja siiski eksisin, ei pea ma ennast selle pÀrast hukka mÔistma. VÔin naeratada, Ôppida ja edasi minna.
đ TĂ€na ei kĂŒsi ma ainult: âMida ma tean?â
KĂŒsin ka: âKas see, mida ma tean, aitab mul elada targemalt, lahkemalt ja teadlikumalt?â
Sest teadmiste hulk ei nÀita veel inimese tarkust.
âTeadmine ĂŒtleb: âMa tean.â Tarkus oskab kĂŒsida: âMida ma selle teadmisega peale hakkan?ââ
â Ajatu elutarkus
đ Mina ulatan mĂ”tte. Sina otsustad, kas sellest saab sinu tĂ€nane kokkulepe.

