Paljud mured sĂŒnnivad mitte sellest, mis on, vaid sellest, mida me arvame olevat.
Kord elas kĂŒlas mees, kes oli tuntud oma kiirete jĂ€relduste poolest. Kui keegi talle otsa ei vaadanud, arvas ta, et teda pĂ”latakse. Kui sĂ”ber ei vastanud kirjale, uskus ta, et sĂ”prus on lĂ€bi. Kui naaber sosistas, oli ta kindel, et rÀÀgitakse temast.
Ăhel pĂ€eval nĂ€gi ta oma head sĂ”pra teisel pool turuplatsi. SĂ”ber vaatas tema poole, kuid pööras siis pilgu Ă€ra ja kĂ”ndis edasi.
Mees tundis, kuidas sĂŒda tĂ€itus kurbuse ja pahameelega.
âNĂŒĂŒd on kĂ”ik selge,â mĂ”tles ta. âOlen talle midagi halba teinud ja ta ei taha mind enam tunda.â
Kogu öö keerlesid tema peas mÔtted. Ta meenutas vanu vestlusi ja otsis pÔhjust, miks sÔber oli temast Àra pöördunud.
JĂ€rgmisel hommikul kohtas ta kĂŒla vanemat.
âMiks sa nii murelik oled?â kĂŒsis vanem.
Mees jutustas kÔik Àra.
Vanem naeratas Ôrnalt.
âKas sa kĂŒsisid oma sĂ”bralt, miks ta sinuga ei rÀÀkinud?â
âEi.â
âKas ta ĂŒtles sulle, et on sinu peale pahane?â
âEi.â
âSiis oled sa ehitanud terve maja ĂŒheainsa varju peale.â
Vanem vÔttis maast vÀikese kivikese ja viskas selle jÀrve.
âVaata vett. Kui sa nĂ€ed lainet, kas tead kohe, kust tuul tuli?â
âEi.â
âMiks sa siis arvad, et tead inimeste mĂ”tteid?â
Mees jÀi vaikseks.
Samal Ôhtul lÀks ta sÔbra juurde.
SÔber avas ukse rÔÔmsalt.
âMul on nii hea meel sind nĂ€ha! Eile turul ma sind peaaegu ei mĂ€rganud. Silm oli valus ja nĂ€gin halvasti.â
Mees tundis, kuidas kogu tema öine mure korraga kadus.
Ta mÔistis, et oli kannatanud mitte tÔe, vaid oma oletuste pÀrast.
Sellest pĂ€evast alates Ă”petas ta oma lastele: âKui sa ei tea, kĂŒsi. Kui sa ei ole kindel, Ă€ra mĂ”tle lugu ise juurde. Oletused kasvatavad hirme, tĂ”de toob rahu.â
Ja kĂŒlarahvas hakkas ĂŒtlema: âKĂ”ige raskemad koormad on sageli need, mille me ise oma mĂ”tetest ehitame.â
LĂ”ppmĂ”te: Ăra tee oletusi. Inimeste sĂŒdames vĂ”ib peituda hoopis teine lugu, kui see, mille meie mĂ”istus on juba valmis kirjutanud.
đżđż đż

