đŻïžÂ MĂ€lestuste valgus â need, keda armastame, jÀÀvad meiega
âInimene vĂ”ib lahkuda meie silmist, kuid mitte tingimata meie sĂŒdamest. Armastus leiab viisi jÀÀda ka siis, kui kohtumised on lĂ”ppenud.â â Ajatu elutarkus
đŻïžNovembri vaikuses saabub pĂ€ev, mil meie mĂ”tted pöörduvad erilise hellusega nende poole, kes on meie seast lahkunud.
HingedepĂ€ev, 2. november, on lahkunute mĂ€lestamise, tĂ€nulikkuse ja vaikse meenutamise pĂ€ev. See kutsub meid hetkeks peatuma, sĂŒĂŒtama kĂŒĂŒnla ning mĂ”tlema inimestele, kelle jĂ€ljed on jÀÀnud meie ellu.
See ei pea olema ĂŒksnes kurbuse pĂ€ev. See vĂ”ib olla ka tĂ€nupĂ€ev â kĂ”ige selle eest, mida oleme oma lĂ€hedastelt saanud, Ă”ppinud ja endaga kaasa vĂ”tnud.
đŻïž HingedepĂ€eva ajalugu ja pĂ€rimus
HingedepÀev kinnistus kirikukalendris 2. novembrile katoliku traditsioonis lahkunute eest palvetamise ja nende mÀlestamise pÀevana.
Eesti rahvakalendris olid aga hingedega seotud kombed olemas juba varem. SĂŒgisest aega, mil usuti esivanemate hingede kodusid kĂŒlastavat, nimetati hingedeajaks. See ei piirdunud ĂŒhe kindla kuupĂ€evaga.
RahvapÀrimuses olid levinud mitmed kombed:
Hingedele toidu jĂ€tmine. Usuti, et lahkunud esivanemate hinged vĂ”ivad tulla oma endist kodu kĂŒlastama, mistĂ”ttu neile kaeti laud vĂ”i jĂ€eti toitu.
Vaikuse ja rahu hoidmine. Hingedeajal pĂŒĂŒti vĂ€ltida lĂ€rmakat tegevust ning suhtuti esivanemate mĂ€lestusse austusega.
KĂŒĂŒnalde sĂŒĂŒtamine. TĂ€napĂ€eval sĂŒĂŒdatakse mĂ€lestuskĂŒĂŒnlaid kalmistutel, koduakendel ja laudadel.
Hingekakkude kĂŒpsetamine. Mitmel pool Euroopas kĂŒpsetati hingeleibu vĂ”i hingekakke. Lapsed ja vaesemad inimesed vĂ”isid neid saada vastutasuks lahkunute eest palvetamise eest.
Novembrit on eesti rahvapÀrimuses nimetatud ka hingekuuks.
Need kombed kÔnelevad inimese igivanast soovist hoida sidet oma esivanematega ning anda lahkunutele koht elavate mÀlestustes.
đŻïž HingedepĂ€eva tĂ€hendamissĂ”na âKĂŒĂŒnal aknalâ
Ăhel novembriĂ”htul sĂŒĂŒtas vanaema aknal kĂŒĂŒnla.
VĂ€ike lapselaps istus tema kĂ”rvale ja kĂŒsis:
âVanaema, kelle jaoks sa selle kĂŒĂŒnla pĂ”lema panid?â
âNende jaoks, keda me enam nĂ€ha ei saa, aga keda me ikka armastame,â vastas vanaema.
Laps vaatas leeki ja jÀi mÔttesse.
âAga kuidas nad seda valgust nĂ€evad, kui nad on nii kaugel?â
Vanaema naeratas.
âMa ei tea, kas nad seda nĂ€evad. Aga mina nĂ€en. Ja see valgus aitab mul neid meenutada.â
âKas sa oled siis kurb?â
âMĂ”nikord kĂŒll. Aga tĂ€na tunnen ka tĂ€nulikkust. Sest kui neid inimesi poleks minu elus olnud, oleksin mina praegu teistsugune.â
Laps mĂ”tles veidi ja kĂŒsis: âKas siis inimene vĂ”ib midagi endast siia jĂ€tta, isegi kui teda enam ei ole?â
Vanaema silitas tema pead.
âJah. MĂ”ni jĂ€tab meile Ă”petuse, mĂ”ni hea sĂ”na, mĂ”ni armastuse, mida oskame hiljem teistele edasi anda.â
Laps vaatas uuesti kĂŒĂŒnlaleeki.
âSiis ei ole see ainult mĂ€lestamise kĂŒĂŒnal?â
âEi,â vastas vanaema. âSee on ka tĂ€nukĂŒĂŒnal.â
Ja nad istusid mÔnda aega vaikuses, kumbki oma mÔtetega.
Sel Ă”htul mĂ”istis laps, et mĂ€lestamine ei tĂ€henda ĂŒksnes tagasi vaatamist. See tĂ€hendab ka kĂ”ige vÀÀrtusliku edasi kandmist.
âLein on armastuse jĂ€lg seal, kus kohtumine on lĂ”ppenud.â â Ajatu elutarkus
Lein ei ole nÔrkus. See kÔneleb sidemest, millel on olnud meie elus tÀhendus.
âš Tarkusehetk â mida tĂ€hendab mĂ€lestada?
MÀlestamine ei tÀhenda minevikku kinnijÀÀmist.
See tĂ€hendab tunnistamist, et meie elu ei ole alanud ĂŒksnes meist endist. Me kanname endas midagi oma vanematest, vanavanematest, Ă”petajatest, sĂ”pradest ja kĂ”igist neist, kes on meid puudutanud.
MÔni Ôpetas meile julgust. MÔni kannatlikkust. MÔni nÀitas, kuidas armastada. MÔne inimese elust Ôppisime sedagi, mida soovime ise teisiti teha.
KÔik need kogemused vÔivad saada osaks meie elutarkusest.
Lahkunute austamine ei tÀhenda ainult nende meenutamist, vaid ka saadud headuse edasiandmist.
đŻïž HingedepĂ€eva vaikne kokkulepe iseendaga
TÀna vÔtan hetke, et meenutada.
Ma ei kiirusta oma mÀlestustest mööda ega tÔrju eemale tundeid, mida need minus Àratavad.
Ma luban endal tunda igatsust, tĂ€nulikkust, kurbust vĂ”i rahu â just seda, mida minu sĂŒda tĂ€na tunneb.
Ma meenutan inimesi, kes on minu eluteed kujundanud.
Ma hoian alles nende head sĂ”nad, Ă”petused ja armastuse ning pĂŒĂŒan anda seda headust edasi neile, kes on praegu minu kĂ”rval.
TĂ€na sĂŒĂŒtan kĂŒĂŒnla mitte ainult lahkunute mĂ€lestuseks, vaid ka tĂ€nutĂ€heks kĂ”ige eest, mis nende kaudu minu ellu jĂ”udis.
đŻïž LĂ”ppmĂ”tisklus â valgus, mis jÀÀb
HingedepĂ€ev tuletab meile meelde elu haprust, kuid ka inimsuhete sĂŒgavust.
Me ei saa aega tagasi pöörata ega kĂ”iki kohtumisi korrata. KĂŒll aga saame hoida alles mĂ€lestusi, rÀÀkida lugusid ja anda jĂ€rgmistele pĂ”lvkondadele edasi seda, mis oli meie eelkĂ€ijates vÀÀrtuslikku.
Iga pĂ”lev kĂŒĂŒnal on vaikne meenutus.
Iga tÀnulik mÔte on austusavaldus.
Iga edasiantud heategu vÔib olla kellegi elutöö jÀtk.
âKĂŒĂŒnal pĂ”leb mĂ”ne tunni, kuid armastusega edasi antud headus vĂ”ib valgustada mitme pĂ”lvkonna teed.â â Ajatu elutarkus
đŻïž HingedepĂ€eva mĂ”ttetera: âMĂ€lestades hoiame alles mineviku valguse. Armastades anname sellele tuleviku.â
đŻïžVana tarkus. Uus lugu. Sinu enda taipamine.
đŻïžđŻïžđŻïž

