„Haridus ei ole silmadele nägemise andmine, vaid pööramine valguse poole.“
— Plato
✧ Sissejuhatus
On hetki, mil inimene tunneb, et elab justkui piiratud ruumis. Kõik on tuttav, turvaline ja arusaadav, kuid samas on sees vaikne tunne, et kusagil on midagi enamat. Midagi, mida silm ei näe, kuid süda aimab.
Õpilane istus kord õpetaja kõrval ja ütles tasakesi: „Ma tunnen, nagu hoiaks miski mind tagasi. Nagu elaksin väikeses maailmas, kuigi kusagil sügaval tean, et elu on suurem. Aga hirm ei lase edasi astuda.“
Õpetaja vaatas teda mõistvalt.
✧ Elutarkuse vahetus – dialoog õpetaja ja õpilase vahel
Õpetaja küsis: „Mida sa kardad kaotada, kui sa edasi astud?“
Õpilane mõtles hetkeks ja vastas: „Turvalisust. Seda, mida ma juba tean.“
„Ja mida sa võid leida?“ küsis õpetaja.
Õpilane jäi vaikseks. „Võib-olla iseenda.“
Õpetaja noogutas. „Just sellepärast ongi see samm raske.“
✧Tähendamissõna – Koopast välja
Õpetaja jutustas: „On üks vana lugu, mida jutustas Plato.
Mehed olid sünnist saadik koopasse aheldatud. Nad istusid näoga seina poole ja nägid vaid varje, mis seinale langesid. Päeval liikus valgus, öösel saabus pimedus. Vahel nägid nad varje liikumas, kuid nad ei teadnud, kust need tulevad.
See oli kogu nende maailm.
Ühel päeval õnnestus ühel mehel oma köidikutest vabaneda. Ta tõusis ja astus koopast välja. Tema silmadele avanes maailm, mida ta polnud kunagi näinud — taevas, meri, puud, valgus.
Ta kiirustas tagasi koopasse, et oma kaaslasi vabastada ja neile rääkida, et seal väljas on midagi palju suuremat ja imelisemat.
Aga teised ei uskunud teda. Nende jaoks olid varjud ainus reaalsus. Ja nad eelistasid jääda sinna, mis oli tuttav.“
Õpetaja vaatas õpilasele otsa ja küsis:
„Kas sa mõistad seda lugu?“
✧ Tarkusehetk – õpetajalt
„Koobas ei ole ainult koht,“ ütles õpetaja rahulikult. „Ta võib olla ka seisund.“
Ta jätkas: „Mõnikord hoiab inimest kinni mitte kett, vaid hirm.
Hirm eksida. Hirm kaotada.
Hirm näha midagi uut.“
„Ja mis juhtub siis, kui inimene julgeb astuda sammu tundmatusse?“ küsis õpilane.
„Siis algab tarkusetee,“ vastas õpetaja.
✧ Lühike dialoog
Õpilane küsis: „Kas kõik inimesed elavad siis mingil määral koopas?“
Õpetaja vastas: „Kuni nad usuvad, et varjud on kogu tõde.“
„Ja kuidas sealt välja pääseda?“
Õpetaja ütles vaikselt: „Üks samm korraga. Hirmust läbi.“
✧ Õpilase taipamine – integratsioon
Õpilane tundis, et see lugu puudutas teda sügavalt. Ta nägi äkki selgemini, kuidas ta ise oli vahel hoidnud kinni harjumustest, mõtetest ja hirmudest, sest need tundusid tuttavad.
Ta ütles tasa: „Võib-olla ei ole mu piirid päris. Võib-olla olen ma ise need loonud.“
Õpetaja noogutas.
„Iga inimene on ühel hetkel see, kes istub koopas. Ja iga inimene saab ühel hetkel olla see, kes tõuseb püsti.“
Õpilane tundis esimest korda, et hirm ei olnud sein. See oli uks.
✧ Lõppmõtisklus
Hirm võib hoida inimest paigal. Ta loob väikese ja turvalise maailma, kus kõik on tuttav. Aga samas hoiab ta inimest eemal sellest, mis võiks teda päriselt avardada.
Koopast välja astumine ei tähenda maailma muutmist.
See tähendab enda muutmist.
Iga kord, kui inimene julgeb vaadata oma hirmule otsa, murdub üks ahel.
Iga kord, kui ta astub sammu tundmatusse, laieneb tema maailm.
Ja võib-olla ei ole suurim julgus mitte see, et inimene ei karda.
Vaid see, et ta liigub edasi ka siis, kui ta kardab.
Hirm hoiab inimest sageli seal, kus ta kunagi õppis ellu jääma.
Aga elu kutsub teda alati edasi — kasvama, avarduma, nägema rohkem.
Kui inimene julgeb astuda sammu oma hirmu suunas, hakkab tema maailm tasapisi laienema.
Ja seal, kus hirm taandub, hakkab valgus tasapisi nähtavaks saama.
„Tõeline teadmatus ei ole teadmiste puudumine, vaid keeldumine õppimast.“
— Plato
✧✧✧
#elutarkusevahetus