✧ „Kes otsib kuulsust, võib kaotada iseenda; kes otsib tõde, leiab rahu.“ — Seneca
✧ Sissejuhatus
On inimesi, kes tahavad olla nähtavad. Mitte ainult märgatud, vaid tuntud, mäletatud, kõneaineks. See soov elab tasakesi paljude südames. Mõnikord väljendub see loomisena, hoolimisena ja jagamisena. Mõnikord aga hoopis teisiti.
Ühel päeval tuli õpilane õpetaja juurde ja küsis: „Miks mõned inimesed teevad haiget või tekitavad segadust, justkui selleks, et neid märgataks?“
Õpetaja vaatas teda mõtlikult, nagu meenutades midagi väga vana.
✧ Dialoog õpetaja ja õpilase vahel
Õpetaja küsis: „Kas sa oled kunagi tundnud, et tahad olla nähtud?“
Õpilane vastas ausalt: „Olen. Vahel tundub, et kui keegi ei märka, siis justkui polekski olemas.“
Õpetaja noogutas.
„See on inimlik tunne. Aga oluline on see, millise tee inimene valib, et nähtavaks saada.“
„Kas on siis vale tahta, et sind märgataks?“ küsis õpilane.
„Ei,“ vastas õpetaja rahulikult.
„Aga mõni otsib tähelepanu valguse kaudu. Mõni läbi nõela.“
✧ Tähendamissõna – Prints ja herilane
(metafooriline India muinasjutt)
Õpetaja jutustas: „On üks vana India muinasjutt, mida on läbi aegade räägitud kui metafoori inimese igatsusest olla märgatud.
Astelsaba-nimeline herilane püüdis juba ammu leida midagi, mis ta igaveseks kuulsaks teeks. Niisiis lendas ta ühel päeval kuningapaleesse ja nõelas väikest printsi, kes magas voodis. Prints ärkas valjusti nuttes. Kuningas ja õukondlased tormasid vaatama, mis oli juhtunud. Prints karjus, sest herilane torkas teda ikka ja jälle.
Õukondlased püüdsid herilast kätte saada, kuid kõik nad said omakorda nõelata. Kõik kuninga lähikondlased tõttasid ligi, uudis levis kiiresti ja juba kiirustas inimesi parves palee poole. Kogu linnas valitses segadus, igapäevatoimingud jäid katki.
Enne kui herilane kurnatusest hinge heitis, jõudis ta endale öelda:
„Nimi ilma kuulsuseta on otsekui tuli ilma leegita. Kõige olulisem on iga hinna eest tähelepanu köita.“
Õpetaja jäi hetkeks vaikseks ja lisas tasakesi:
„Mõnikord räägivad muinasjutud putukatest ja printsidest.
Aga tegelikult räägivad nad inimesest.“
✧ Tarkusehetk – õpetajalt
„Herilane sai selle, mida ta tahtis,“ ütles õpetaja tasakesi.
„Temast räägiti. Teda märgati. Ta raputas tervet linna.“
Ta vaatas õpilasele otsa.
„Aga kas ta lõi midagi?“
Õpilane ei vastanud.
„Ta jättis endast maha valu, segaduse ja rahutuse. Ja ta pidas seda kuulsuseks.“
✧ Lühike dialoog
Õpilane küsis: „Kas inimesed teevad vahel sama?“
Õpetaja vastas: „Vahel küll.“
„Miks?“ küsis õpilane.
„Sest nähtamatus tundub mõnikord raskem kui süü,“ ütles õpetaja.
„Ja mõni usub, et parem on olla kardetud kui mitte märgatud.“
✧ Õpilase taipamine – integratsioon
Õpilane tundis, kuidas see lugu teda puudutas. Ta mõistis, et ka temas oli vahel olnud see vaikne soov olla märgatud. Ja vahel oli ta tundnud kibedust, kui teda ei nähtud.
Ta ütles tasa: „Nii et tähelepanu võib saada kahel viisil…“
Õpetaja noogutas.
„Üks viis on luua. Teine on raputada.“
„Ja esimene on raskem?“ küsis õpilane.
„Aga ta jätab soojust,“ vastas õpetaja.
Õpilane jäi mõttesse. Ta tundis, et mõistis midagi olulist. Et nähtavaks võib saada ka vaikselt — läbi headuse, kohalolu ja loomise.
✧ Lõppmõtisklus
Soov olla märgatud elab igas inimeses. See on loomulik. Iga süda tahab tunda, et ta on olemas ja oluline. Kuid tee, mille kaudu inimene nähtavaks saab, kujundab tema jälje maailma.
Üks inimene jätab endast maha rahu.
Teine jätab endast maha rahutuse.
Üks ehitab. Teine torkab.
Ja elu mäletab mõlemaid.
Aga see, kes loob, ei kurna ennast tühjaks.
Ta jätab endast maha midagi, mis jääb kestma.
Inimene, kes otsib tähelepanu, otsib sageli kinnitust oma väärtusele.
Kui väärtus ei tule seest, otsitakse seda väljast.
Aga kui inimene õpib nägema oma kohta elus, kaob vajadus nõelata.
Ja seal, kus kaob vajadus haiget teha, sünnib vaikne väärikus.
„Mitte see, kui palju sind märgatakse, ei määra su väärtust, vaid see, mida sa maailmale annad.“
— Leo Tolstoy