„Mehe suurim pelg on, et ta ei ole piisav.
Naise suurim pelg on, et ta jääb üksi.“
— Alain de BottonÂ
Mõni mees ei kao sellepärast, et ta ei hooli.
Mõni mees kaob, sest ta ei oska jääda.
Mõni kaob, sest vastutus avab temas haavad, mida ta pole kunagi tervendanud.
Ja mõni lihtsalt sellepärast, et tal puudub keel, millega öelda: „Ma kardan, et ma ei ole selleks valmis.“
Lapse sünd ei loo uut meest — ta avab nähtavale selle, kes mees juba enne oli:
tema jõu, tema haavad, tema lahtised sõlmed, tema lapsepõlve ja tema varjud.
Mõni jääb. Mõni põgeneb.
Aga iga lahkumise taga on lugu, mis räägib rohkem hirmust kui südametusest.
Dialoog: „Kuhu mehed siis kaovad?“
Õpilane: Õpetaja… miks mõned mehed kaovad siis, kui laps sünnib?
Ja miks mõned lahkuvad juba hetkel, mil nad saavad teada, et naine ootab last?
Mis neis sel hetkel toimub?
Õpetaja: Sel hetkel ei sünni ainult laps.
Sel hetkel sünnib mehes tõde, mida ta on kaua vältinud.
Mõni mees ei kao sünnitusel — ta kaob siis, kui testile ilmuvad kaks triipu.
Või siis, kui naine ütleb: „Me ootame last.“
Ta kaob, kui elu nõuab temalt täiskasvanu südant, aga tema sees elab veel haavatud poiss.
Õpilane: Aga miks just see hetk temas midagi murendab?
Õpetaja: Sest rasedus ei too nähtavale ainult rõõmu.
Rasedus toob nähtavale: vastutuse, milleks ta pole valmis; kohaloleku, mida ta ei oska anda; pärandatud hirmud, mida ta pole julgenud tunnistada ja sageli — omaenda isa puudumise.
Konstellatsioonides näeme seda pidevalt:
„Mees põgeneb mitte naise, vaid iseenda lapsepõlve eest.“
Kui mees kuuleb, et naine on rase,
tõuseb temas sageli välja küsimus, mis jääb sõnadeta: „Kuidas ma saan olla isa, kui keegi ei olnud isa mulle?“
Õpilane: Kas see tähendab, et ta põgeneb mitte kohustuse, vaid valu eest?
Õpetaja: Just nii. Mees ei jookse lapse eest.
Mees jookseb iseenda väikese poisi eest,
kes ei õppinud kunagi armastuses püsimist.
Kui naine ütleb: „Ma olen rase,“ siis universum ütleb mehele: „Nüüd on aeg kasvada.“
Ja kasvamine hirmutab seda, kes pole kunagi saanud kasvada turvalises sĂĽles.
Õpilane: Aga miks mõned mehed jäävad ja teised lahkuvad?
Õpetaja: Mees, kes jääb, ei jää sellepärast, et tal poleks hirmu.
Ta jääb, sest ta otsustab, et armastus on suurem kui hirm.
Aga mees, kes lahkub, ei tee seda alati kurjuse tõttu.
Ta lahkub nii, nagu vesi voolab nõlvalt alla:
sinna, kus on vähem survet, vähem peegleid, vähem ootusi.
Tema sees räägib hääl, mis sosistab:
„Sa ei suuda. Sa ei ole valmis. Sa ei ole väärt.“
See pole mehe, vaid tema mineviku hääl.
Õpilane: Kas mees saab tagasi tulla, kui ta on kord ära läinud?
Õpetaja: Jah — aga ainult siis, kui ta leiab üles koha enda sees, kuhu ta varem ei julgenud vaadata.
Sest pea meeles…
Rasedus ei loo meest.
Rasedus paljastab mehe tõelise kuju.
Tarkusehetk – õpetajalt: „Ära küsi, miks mees lahkus. Küsi, kuhu ta ei suutnud jääda.“
Vastus ei asu minevikus, vaid haavas, mille sees pole ruumi ei vastutusele ega lähedusele.
Õpilase taipamine: „Õpetaja… nüüd ma näen, et mehe kadumine pole alati süü.
See on tema lugu, tema alistamata hirm, tema katkine päritolu.
Ja mõnikord on suurim tugevus lasta tal minna — et tema varjud ei langeks lapse peale.“
Lõppmõtisklus: Kõik mehed ei kao.
Mõned alles õpivad jääma.
Mõned peavad enne eksima, et leida tee tagasi.
Ja mõned avastavad isaduse alles siis,
kui nad lõpetavad põgenemise iseenda eest.
Laps ei vaja täiuslikku isa.
Laps vajab isa, kes on valmis olema inimene — mitte vari, kes kardab omaenda südant.
„Inimene ei kao armastuse eest.
Ta kaob koha eest, kus ta pole veel valmis seisma.“
— Bert Hellinger (vaimus)
„Tõeline küpsus algab hetkel, mil inimene lõpetab põgenemise
ja astub tagasi omaenda ellu —
ja seeläbi ka oma laste ellu.“
— Erich Fromm (vaimus)
![]()
![]()
![]()
#elutarkusevahetus #pärimustarkusteinstituut
