Ăra kĂŒsi endalt, kas tegid rohkem kui teised. KĂŒsi, kas andsid sellele pĂ€evale oma parima.
Kord elas mÀgede jalamil vana potimeister. Tema savinÔud ei olnud kunagi kÔige uhkemad ega kÔige kallimad, kuid inimesed tulid tema juurde ikka ja jÀlle.
Ăhel pĂ€eval kĂŒsis noor Ă”pipoiss: âĂpetaja, kuidas sa tead, et oled hea meister? MĂ”ni sinu vaas on tĂ€iuslik, mĂ”ni aga veidi viltune.â
Vana potimeister naeratas ja viis poisi aeda. Seal kasvasid erinevad lilled.
Ta osutas vÀikesele karikakrale.
âKas see lill on vĂ€hem vÀÀrt kui roos, sest ta on vĂ€iksem?â
âEi,â vastas poiss. âTa Ă”itseb lihtsalt omal viisil.â
SeejÀrel nÀitas meister kÔrget tamme.
âKas tamm hĂ€beneb, et ta ei kanna Ă”unu nagu Ă”unapuu?â
âMuidugi mitte.â
Meister vĂ”ttis peotĂ€ie savi ja ĂŒtles: âNii on ka inimesega. Me ei ole kutsutud olema teineteise koopiad. Meie ĂŒlesanne on anda igas pĂ€evas endast see parim, mis meil sel hetkel anda on.â
Poiss mĂ”tles hetke ja kĂŒsis: âAga mis siis, kui minu parim pole tĂ€na nii hea kui eile?â
Vana meister pani kÀe tema Ôlale.
âKa pĂ€ike ei paista iga pĂ€ev ĂŒhesuguse eredusega. MĂ”nel pĂ€eval on taevas pilves. Kuid pĂ€ike annab siiski kogu valguse, mida ta saab anda. Sama kehtib inimese kohta.â
Aastad möödusid ja Ă”pipoisist sai meister. Ăhel raskel ajal, kui tema kĂ€ed olid vĂ€sinud ja sĂŒda mures, meenutas ta vana Ă”petaja sĂ”nu.
Ta tegi sel pĂ€eval ainult ĂŒhe lihtsa savikausi. See ei olnud tema kĂ”ige kaunim töö, kuid ta oli andnud sinna kogu oma hoole ja armastuse.
Kui kauss valmis sai, tundis ta sĂŒdames rahu.
Siis mĂ”istis ta: Parim ei tĂ€henda tĂ€iuslikkust. Parim tĂ€hendab anda sellele hetkele kogu sĂŒda, tarkus ja jĂ”ud, mis meil parajasti on.
Ja sellest pĂ€evast alates Ă”petas ta oma Ă”pilastele: âĂra vĂ”rdle oma tĂ€nast pĂ€eva kellegi teise omaga. Anna lihtsalt endast alati parim â sest just sellest sĂŒnnib rahu, kasv ja tĂ”eline vÀÀrikus.â
LĂ”ppmĂ”te: Lill ei pĂŒĂŒa olla puu ja puu ei pĂŒĂŒa olla lill. MĂ”lemad annavad endast parima ning just seetĂ”ttu on maailm kaunis.
đčđčđč

