„Kui keegi kingib sulle viha ja sa ei võta seda vastu, kelle oma see siis jääb?“
— Buddha
Sissejuhatus: „Sõna, mida vastu ei võeta, kaotab oma väe,“ ütleb vana zen-tarkus.
Me ei saa alati kontrollida, mida teised ütlevad või teevad, kuid me saame valida, mida me endasse lubame.
Iga kriitiline sõna, solvav pilk või hinnang on justkui pakkumine mürgikarikast – see võib olla täidetud kellegi hirmu, valu või segadusega.
Kui sa selle vastu võtad ja jood, muutub see sinu mürgiks.
Kui sa jätad selle vastu võtmata, jääb karikas tühjaks.
Õpetaja teadis seda hästi, kui ta kutsus õpilase endaga istuma – vaikuse ja mõistmise ringi.
Dialoog õpetaja ja õpilase vahel
Õpilane: „Õpetaja, miks mind nii kergesti teiste sõnad haavavad?
Üksainus lause võib rikkuda terve päeva.
Hiljuti ütles keegi, et ma olen laisk ja väärtusetu, ja ma ei suuda sellest mõttest lahti lasta.“
Õpetaja: „Kui keegi kingib sulle mürgi, kas sa jood selle kohe ära?“
Õpilane: „Ei, muidugi mitte!“
Õpetaja naeratas.
„Ja ometi tegid sa seda eile. Ainult et karikas polnud käes, vaid hinges.
Sa jõid sõnu, mis ei kuulunud sulle. Sa muutsid need oma mõteteks ja hakkasid end nende kaudu hindama.“
Ta võttis riiulilt väikese savikarika, pani selle õpilase ette ja ütles:
„Kujutle, et see karikas sisaldab teiste arvamusi. Mõni ütleb, et sa oled nõrk, mõni, et tugev. Mõni, et tark, mõni, et rumal.
Kui sa jood iga kord, kui keegi midagi ütleb, kas jääb sinus endas veel ruumi sinu tõele?“
Õpilane jäi vaikseks.
„Aga kuidas ma siis ei võta isiklikult? Mõned sõnad lõikavad sügavale, isegi kui ma tean, et need on ebaõiglased.“
Õpetaja: „Epiktetos ütles: Sind ei solva see, mida öeldakse, vaid see, kuidas sa seda vastu võtad.
Kui keegi viskab sulle sõnu, lase neil kukkuda maha, ära tee neist kroonijuveele.
Marcus Aurelius lisas: Kui keegi sind kritiseerib, tuleta meelde, et ta räägib oma nägemuse, mitte sinu tõe järgi.
See, kes on rahus endaga, ei vaja kinnitust teistelt.“
Õpilane: „Aga kas ma ei peaks siis üldse hoolima, mida teised arvavad?“
Õpetaja: „Hoolimine ja haavatavus pole sama asi,“ vastas ta leebelt.
„Hoolida võib südamega, aga mitte mürki juues.
Kui keegi pakub sulle karikat, vaata esmalt, kas see on täidetud armastuse või kibedusega.
Kui see on täis kibedust, jäta see sinna, kus see on.
Laozi õpetas: Teiste sõnad on nagu kaja koopas – kui su süda on rahulik, ei kaja need vastu.“
Vaikuse õppetund ja arusaamine
Õpetaja naeratas pehmelt.
„Mõnikord on vaikus kõige selgem vastus. Vaikus ei ole nõrkus, vaid vägi, mis ei toida mürki.
Rumi ütles: Kui keegi viskab sind kiviga, ehita sellest tempel, mitte müür.
Kui keegi heidab sulle mürki, muuda see mõistmiseks. Siis ei jää mürgile enam kohta, kuhu jääda.“
Ta vaikis hetkeks ja lisas: „Vaikuse jõud peitub selles, et ta ei vastanda. Ta ei püüa õigustada ega tõestada, vaid laseb mürgil õhku haihtuda.
Kui me vastame vihale vihaga, anname mürgile uue elujõu – ta hakkab ringlema meie sõnades ja tegudes.
Kui aga vastame mõistmisega, kaotab see jõu, sest mõistmine on nagu valgus, mis ei vaja võitlust, et pimedust hajutada.
See on arusaamise sügavam tasand: näha, et teise inimese viha või kriitika ei räägi sinust, vaid temast.
See on tema sisemine torm, mille tuul püüab leida väljapääsu.
Kui sina jääd rahulikuks, saab see torm vaibuda, sest tal pole enam vastu, millele puhkuda.“
Õpetaja tõstis pilgu ja vaatas õpilast otse silma.
„Arusaamine ei tähenda vaikset talumist, vaid teadlikku vabadust.
Sa ei lase mürgil oma südamesse, aga sa ei pea ka selle eest põgenema.
Sa lihtsalt ei tee talle ruumi.
See on tõeline vaikuse tarkus – mitte põgenemine, vaid kohalolu, mis ei lase mürgil kasvada.“
Tarkuse koidik
Õpilane istus mõnda aega vaikides, vaadates karikat oma ees.
Siis ta ütles tasa: „Õpetaja, ma arvan, et ma hakkan mõistma. Ma ei pea iga karikat vastu võtma.
Ma võin jääda tühjade kätega, kuid täis südamega.“
Õpetaja kummardas kergelt.
„Just nii,“ ütles ta. „Tõeline vabadus ei tule sellest, kui kõik sind armastavad, vaid sellest, kui sa ei kaota rahu isegi siis, kui sind ei mõisteta.“
Kokkuvõte: Kui keegi pakub sulle mürgikarikat, ära võta seda isiklikult.
See, mida teised ütlevad, on nende peegel, mitte sinu nägu.
Kui sa keeldud mürgist, jääd puhtaks, selgeks ja rahulikuks.
Ja aegamööda saad aru, et ükski sõna ei saa haavata hinge, mis tunneb oma tõde.
Miguel Ruiz: „Kui sa võtad midagi isiklikult, siis võtad selle mürgi ja see saab sinu omaks.“
Seneca: „Kes teab, kes ta on, ei vaja, et teised talle seda ütleksid.“
Eckhart Tolle: „Teiste hinnangud on nende teadvuse seisund, mitte tõde sinust.“
Eesti rahvatarkus: „Sõna, mida vastu ei võeta, kaotab oma väe.“
Õpilane kummardus ja ütles vaikselt: „Ma ei joo enam mürgikarikast.“
Õpetaja vastas naeratades: „Siis oled sa maitsnud rahu.“