Kujuta ette, et sul on armsam. Kõige kallim maailmas.
Ja kujuta nĂĽĂĽd ette, et tema armastab sind tingimusteta.
See kõige kallim…
…on su keha.
Peatu hetkeks. Hinga. Ja kĂĽsi endalt:
Kui palju ma olen oma kehale haiget teinud?
Kui sageli olen teda proovile pannud, teda eiranud, ohverdanud?
Kui sageli olen temast mööda vaadanud – justkui ta poleks elav, tundlik, püha?
Me kohtleme oma keha tihti halvemini kui masinat – nagu tööriista, millel pole häält ega õigust.
Aga tal on hääl. Ta sosistab. Ja kui me ei kuula, ta karjub.
Väsimus. Pinged. Haigus. Kurnatus.
Ja ometi – kui ta veel elab,
on ta alati valmis andeks andma,
kui me tuleme tema juurde siiralt, avatult, sĂĽdamega.
Kui me tunnistame, et oleme eksinud mitte kurjusest, vaid teadmatusest.
Räägi temaga.
Palu andeks.
Palu andeks, et oled teda unustanud, talle haiget teinud, tema märguandeid eiranud.
Tunnista, et nüüd sa mõistad. Et sa tahad armastada.
Sest keha on kõige truum armastaja.
Ta jääb. Ta toetab. Ta talub. Ta ootab.
Aga kui tihti me hindame seda truudust?
Alles siis, kui oleme kogenud kaotust, valgustust või valu.
Aga see ongi õppimise tee.
Vaigista nĂĽĂĽd oma meel.
Lase mõtetel lahtuda.
Ja kui jääb vaid vaikus, alusta rääkimist oma kehaga.
Pehmelt. Ausalt. Armastusega.
Ăśtle:
“Ma annan endale andeks, et ma ei teadnud varem paremini.
Ma annan sulle, mu keha, andeks, et ma sind ei kuulanud.
Ma armastan sind. Ja ma valin sellest hetkest sind austada.”
Ja kui tunned, et su kehast käib läbi värin – nagu soe jõgi, mis kannab endas armastust – siis tea: ta mõistis sind.
Kui jääd oma kehaga sellesse ühendusse,
siis kaob ka haigus.
Mitte karistuse tõttu, vaid sest koostöö ja armastus tervendavad.
Aga kui sisimas ikka ĂĽtled:
„Kes siis töö ära teeb, kui mina pean kogu aeg mõtlema?“ – siis sa ei ole veel mõistnud.
Sest mõtlemine armastusega ei võta ajast ära, vaid annab elu juurde.
Kui arvad, et selleks on vaja erilist aega –
siis hakka just nĂĽĂĽd.
Kuluta mõttetult raisatud aeg oma sisemaailma hooldamiseks.
Muutused, mida tehakse ainult sundkorras – näiteks haiguse tõttu –,
jäävad sageli lühiajaliseks.
Sest mida rohkem sulle antakse, seda enam sinult oodatakse.
Kui sa juba tead, siis ära jää seisma.
Paigalseis pole rahu – see on unustus.
Ja kui sa vahel eksid – siis anna endale andeks.
Kahetsus ei pea jääma. Õppetund jääb.
Minu keha – see on minu hinge peegeldus.
Ma loon ise oma tervise ja välimuse – seega, ma võin neid muuta.
Ma võin muutuda täiuslikumaks, tervemaks, elavamaks.
Kõik, mida mu keha vajab, on armastus ja tänu.
Mu keha – sa oled imeline ime. Sa oled pühamu.
Ma olen rõõmus, et saan elada just sinus.
Ma olen jumalik.
Mu keha on kaunis ja täiuslik looming.
See on elu ja tervise pidupäev!
Kõik, mida ma söön, toob mulle kasu.
Kõik, mida ma joon, toob mulle kasu.
Kõik, mida ma sisse hingan, toob mulle kasu.
Ma valin oma kehale ainult head.
Ma soovin talle tervist, armastust, rõõmu ja rahu.
Mu keha – sa oled mu sõber.
Sa oled mu aare.
Sa teenid mind iga päev truult ja alandlikult.
Aitäh sulle selle eest.
Aitäh, et võimaldad mul näha, kuulda, tunda, armastada, mõelda,
rääkida, tegutseda, puhata – ja lihtsalt elada.
Ma elan sinuga rahus, armastuses, kooskõlas.
Ma elan kaua ja õnnelikult.
Ja sina, mu keha – sa aitad mind selles.
Ma armastan elu.
Ma armastan sind.
Mu kallis keha – aitäh sulle iga päeva ja iga hingetõmbe eest.