„Inimene näeb maailma mitte sellisena, nagu maailm on, vaid sellisena, nagu tema ise on.”
— Immanuel Kant
Me ei ela mitte maailmas, vaid enda tajus maailmast.
Kõik, mida me kohtame — sõnad, pilgud, olukorrad — läbivad esmalt meie sisemise filtri.
Nii muutub maailm justkui suureks, nähtamatuks peegliks, mis näitab meile tagasi:
• meie mõtteid
• meie varju
• meie valgust
• meie uskumusi
• meie haavu
• meie armastust
Peegel ei loo midagi ise.
Ta ainult näitab.
Ja see, mida ta näitab, olen mina.
Dialoog õpetaja ja õpilase vahel
Õpilane: „Õpetaja… miks on nii, et mõni inimene tundub mulle raske, teine kergendab, mõni tekitab hirmu ja mõni rõõmu?
Kas maailm on mulle vastu või minu poolt?”
Õpetaja: „Maailm pole kumbki.
Maailm peegeldab.
Ta ei ründa ega kaitse — ta vastab.”
Õpilane: „Aga mõned inimesed on ju tõesti keerulised? Mõned olukorrad on ju tõesti ebameeldivad?”
Õpetaja: „On tõsi, et inimesed ja olukorrad on erinevad.
Aga iga kogemus saab oma värvi sinust.
Näed sa ähvardust või võimalust?
Näed sa ohtu või kutset kasvada?
Näed sa vaenlast või õpetajat?”
Õpilane: „Kas see tähendab, et mina loon kõik, mis minuga juhtub?”
Õpetaja: „Sa ei loo kõike, mis sinuga juhtub.
Aga sa lood tähenduse, mille sellele annad — ja see tähendus loob sinu maailma.”
Õpilane: „See on hirmutav mõelda… et kõik algab minust.”
Õpetaja: „Hirmutav ainult seni, kuni mõistad, et see annab sulle vabaduse.
Kui maailm peegeldab sind, siis piisab sinust — et maailm muutuks.”
Targa mehe lugu peeglite toast
Vanas kĂĽlas oli ruum, mille seinu kattis sada peeglit.
Rõõmus tüdruk hüppas sinna sisse ja nägi sada rõõmsat nägu.
Tema süda laulis — ja sada südant laulsid temaga koos.
Teine inimene, täis valu ja kibedust, sisenes samasse ruumi.
Tema nägi sada vihast meest.
Ta hirmus käsi tõstis — ja sada kätt tõusid vastu.
Ta põgenes ja arvas, et koht oli täis kurjust.
Aga ruum polnud kumbagi.
Ruum oli peegel.
Ja peegel ei valeta.
 Konstellatsioonitarkus: „Maailm näitab meile alati seda osa meist, mis ootab tervenemist ja nähtavaks saamist.
Tarkusehetk — õpetajalt: „Kui sa tahad näha teist maailma, ära muuda maailma.
Muuda vaadet, millega maailma näed.
Siis muutub kõik.”
Õpilase taipamine: „Õpetaja…
ma mõistan nüüd: maailm ei ole minu vaenlane ega mu sõber.
Maailm on minu peegel.
Kui ma muudan oma sisemist valgust,
siis muutub ka varjude tants mu ĂĽmber.
Ma pole mitte vang, vaid looja.”
Pärimustarkus: „Kuidas hõikad metsa, nii mets vastu kajab.”
Lõppmõtisklus: Maailm ei alusta kunagi. Sina alustad.
Sina annad värvi, tähenduse ja tõlgenduse kõigele, mida näed.
Sina tood valgust või varju sinna, kuhu pilgu suunad.
Ja kui sa muutud, siis hakkab muutuma kogu su maailm — mitte maagia tõttu,
vaid tõetaju tõttu, mis lõpuks avaneb.
Väline maailm on sisemaailma peegeldus.
Ja kui sisemine valgus kasvab, siis pole peeglis enam midagi karta.
“Vaata maailma — ja sa näed oma peegeldust. Vaata enda sisse — ja sa näed kogu maailma.“
— Laozi vaimus
#elutarkusevahetus