Kaugel ĂŒhes riigis elas kuningas, kelle sĂŒda oli muutunud karmiks.
Tal oli kĂŒmme metsikut koera â tugevad, nĂ€ljased ja treenitud kuuletuma. Kui mĂ”ni sulane tegi vea vĂ”i julges arvamust avaldada, mis kuningale ei meeldinud, lasti ta koerte ette.
Nii hoidis kuningas korda â hirmu abil.
âïž Sulane, kes julges mĂ”elda
Ăhel pĂ€eval avaldas ĂŒks ustav sulane oma arvamust ĂŒhe riigiasja kohta. Ta ei rÀÀkinud halvasti. Ta ei olnud ĂŒlbe. Ta lihtsalt mĂ”tles teisiti.
Kuningale see ei meeldinud.
âVisake ta koertele!â kĂ€skis ta vihaselt.
Saali langes vaikus.
Sulane astus ette ja ĂŒtles rahulikult:Â âMu kuningas, ma olen teeninud teid kĂŒmme aastat.
Kas ĂŒhe mĂ”tte pĂ€rast vÀÀrin ma surma?
Palun andke mulle kĂŒmme pĂ€eva enne, kui oma otsuse tĂ€ide viite.â
Kuningas, kes nautis oma vÔimu, nÔustus.
âOlgu. KĂŒmme pĂ€eva.â
đŸ KĂŒmme pĂ€eva
Sulane lÀks koerte valvuri juurde.
âLuba mul jĂ€rgmised kĂŒmme pĂ€eva ise koerte eest hoolitseda,â palus ta.
Valvur oli hÀmmingus, kuid nÔustus.
Ja nii algas kummaline aeg.
Sulane pesi koeri. Ta puhastas nende aedikud. Ta sidus nende haavad. Ta rÀÀkis nendega vaikselt. Ta toitis neid kannatlikult.
Ta ei kartnud neid. Ta ei vihkanud neid. Ta teenis neid.
KĂŒmme pĂ€eva möödus.
đ PĂ€ev, mil kĂ”ik ootasid verd
Rahvas kogunes. Koerad toodi vÀlja.
Nad olid nĂ€ljased â nagu alati.
Sulane vabastati köidikutest ja lĂŒkati nende ette.
KÔik ootasid karjeid.
Aga koerad ei rĂŒnnanud.
Nad jooksid sulase juurde. Nad liputasid sabasid. Nad lakkusid tema kÀsi ja jalgu.
Vaikus tÀitis Ôhu.
Kuningas tÔusis troonilt.
âMis on minu koertega juhtunud?â kĂŒsis ta Ă€rritunult.
Sulane vastas rahulikult:
âMu kuningas, ma teenisin koeri kĂŒmme pĂ€eva â ja nad ei unustanud.
Ma teenisin teid kĂŒmme aastat â ja teie unustasite.
Ăhe ainsa vea pĂ€rast.â
đ Taipamine
Kuningas jÀi vaikseks.
Esimest korda ei nĂ€inud ta enda ees sĂŒĂŒdlast.
Ta nÀgi peeglit.
Ta mÔistis, et koerad olid olnud tÀnulikumad kui tema.
Koerad mÀletasid head. Tema mÀletas vaid viga.
Ta mÔistis, et hirm vÔib sundida kuuletuma,
aga tÀnulikkus loob lojaalsuse.
Ta kÀskis sulase vabastada.
Ja sellest pÀevast alates ei olnud koerad enam karistus, vaid kaitse.
 LÔppmÔtisklus
Kui kergesti unustab inimene head, kui tema sĂŒdant puudutab ĂŒksainus haav.
Ăks eksimus vĂ”ib kustutada kĂŒmme aastat ustavust â kui sĂŒda on tĂ€is uhkust.
Aga tark sĂŒda mĂ€letab tervikut.
Keegi pole tÀiuslik.
KÔik eksivad.
KĂŒsimus pole selles, kas keegi tegi vea.
KĂŒsimus on â kas sa mĂ€letad ka kĂ”ike seda head, mis sellele eelnes?
TÀnulikkus ei ole nÔrkuse mÀrk. See on tugevuse mÀrk.
Sest see, kes mÀletab head, valitseb Ôiglaselt.
Ja see, kes unustab, jÀÀb lĂ”puks ĂŒksi â isegi kui tal on kĂŒmme koera. đŸ

