Elas kord kuningas, kellel oli kõik, mida inimene võib ihaldada — vägev armee, rikkalikud laod, ustav rahvas ja hiilgav palee.
Ometi ei olnud tal rahu.
Ta teadis, et elu on muutlik. Ta oli näinud kuningaid tõusmas ja langemas. Ta oli kogenud nii võitu kui kaotust. Ja ta kartis mitte niivõrd vaenlasi, vaid seda, kuidas süda võib muutuda — kord murduda, kord paisuda uhkusest.
Ühel päeval kutsus ta oma õukonna targemad mehed ja ütles: „Valmistage mulle sõrmus, mille sees oleks sõnum.
Mõte, mis aitaks mind siis, kui kõik tundub kadunud. Ja mis hoiaks mind kainena siis, kui kõik tundub võidetud.“
Targad arutasid kaua. Mis sõnad võiksid kanda nii palju?
Mis lause oleks tugevam kui meeleheide ja vaiksem kui võidukära?
Siis astus ette kõige vanem mees.Tema silmades oli elu sügavus.
„Mul on midagi,“ ütles ta tasakesi.
Ta ulatas kuningale väikese kokkuvolditud paberi. „Ära loe seda enne, kui sul on seda tõesti vaja.“
Sõrmus valmistati — kaunis, suure teemantiga. Ja selle südames puhkas väike, peidetud sõnum.
Põgenemine
Ei möödunud kaua, kui kuningriik sattus sõjakeerisesse.
Vaenlane murdis läbi väravate. Linnad langesid.
Kuningas põgenes läbi paksu metsa.
Hobune vahutas. SĂĽda tagus.
Ta jõudis kaljuseina ette. Tagasi minna ei saanud.
Ees oli sein. Taga kostsid vaenlase kabjad.
Esimest korda tundis ta tõelist abitust.
Just siis tuli talle meelde sõrmus.
Värisevate sõrmedega avas ta teemandi, võttis välja väikese paberi ja luges: „Ka see läheb mööda.“
Ta sulges silmad. Midagi temas ei muutunud väliselt — vaenlased olid ikka lähedal, kalju ei liikunud.
Aga tema sees muutus kõik.
Ta ei tundnud enam paanikat. Ta tundis hetke. Ta hingas. Ja ootas.
Hetke pärast vaibus kabjaplagin. Vaenlased olid eksinud.
Võit
Kuningas kogus oma ustavad mehed kokku.
Ta ei tormanud. Ta ei karjunud. Ta tegutses rahulikult.
Ja lõpuks sai kuningriik tagasi võidetud.
Palees peeti suurt pidu.
Laudade all looklesid kangad, saalid täitusid naeru ja lauluga.
Rahvas hĂĽĂĽdis tema nime.
Kuningas istus troonil ja tundis, kuidas uhkus tasapisi tema rinnus paisuma hakkas.
Just siis kummardus vana mees tema kõrva juurde ja sosistas: „Nüüd on taas õige aeg lugeda.“
Kuningas vaatas teda ĂĽllatunult.
„Praegu? Praegu on ju kõik hästi.“
Vana mees noogutas.
Kuningas avas sõrmuse.
Ta luges: „Ka see läheb mööda.“
Taipamine
Seekord ei toonud need sõnad jõudu, vaid tasakaalu.
Ta vaatas ĂĽmberringi.
Naer. Tants. Au.
Ja ta mõistis — see ei ole igavene.
Nagu ei olnud igavene hirm metsas.
Võit ja kaotus on mõlemad mööduvad.
Rõõm ja valu on mõlemad külalised.
Kui ta kaotuse hetkel oli õppinud kannatlikkust,
siis võidu hetkel õppis ta alandlikkust.
Ta mõistis, et elu ei seisne tippudes ega orgudes, vaid oskuses kõndida nende vahel.
Perspektiiv
Sellest päevast alates ei klammerdunud ta enam ei meeleheite ega hiilguse külge.
Kui tuli mure, ta ütles: „See ei jää.“
Kui tuli edu, ta ütles: „See ei jää.“
Ja ta elas sirgema seljaga, pehmema sĂĽdamega.
Lõppmõtisklus
Meie elus on hetki, mil tundub, et valu ei lõpe kunagi.
Ja hetki, mil soovime, et õnn jääks igaveseks.
Aga tarkus ei seisne hetke peatamises.
Tarkus seisneb selle nägemises.
Nagu vana vanasõna ütleb: „Kui soovid, et vagu oleks sirge, seo oma ader tähe külge ja jälgi seda.“
Täht ei ole võit ega kaotus. Täht on perspektiiv.
Ja kui sĂĽda hoiab seda meeles, siis ei murra meid kaotus
ega pimestada võit.
Sest me teame — ka see läheb mööda. 💎