Filosoofid ja mõtlejad, kes on elanud sajandeid enne meid, kõnelevad ikka — nende sõnad kajavad läbi aja. Kui põimime nende tarkuse omaenda lugudesse, muutuvad nad taas elavaks vestluskaaslasteks. Nii saab meie sisemine dialoog osaks suuremast ajatutest häältest koosnevast koorist — vanade filosoofide, pärimuse ja meie enda hinge ühisest laulust. Vanarahva tarkus ütleb: „Igaühe tee on tema oma.“ See mõte on nagu nõel, mis õmbleb kokku käia vajaliku mõistmise: üks lahendus ei sobi kõigile.
Elutarkuse vahetus – Ă•pilane ja Ă•petaja
Õpilane: Õpetaja, miks ikka juhtub nii, et hea nõu või abikäsi mõnele tõeliselt aitab, aga teisele teeb vaid haiget? Kui tahad aidata, ei peaks see ju valus olema.
Õpetaja: Carl Gustav Jung ütles tabavalt: „Ühele mehele sobiv king tõmbab teist kinni; pole olemas eluretsepti, mis kõigil juhtudel toimiks.“ Kui mõtled, mõtle nagu vanad kingameistrid: enne kui õmblema hakkad, pead jalga mõõtma. Abi on kingitus — aga tarkus on kohandamine.
Õpilane: Aga kuidas ma tean, millal kohandada ja millal kohe anda? Mõnikord pelgan, et vaikides jätan inimene hätta, teinekord kardan, et peale surudes tema vabadust riivan.
Õpetaja: Alusta kuulamisest. Kuula nii, nagu kuuleksid merd — ei kiirusta lainet tagasi lükkama, vaid tunned selle rütmi. Vanasõna ütleb: „Kui sa ei tea, mis king sobib, toeta jalga mitte jalga sundides.“ See tähendab: paku valikuid ja mõõda tulemust.
Õpilane: Konstellatsiooniline vaatenurk räägib peremustritest — kuidas see siin mängu tuleb?
Ă•petaja: Perekondlikud niidid kannavad edasi ootusi ja lahendusi.
Mõnikord „tundub“ inimesele, et ta vajab toitu, kuid tegelik nälg on tunnustuse või turvalisuse järele — see on konstellatsiooniline peegeldus. Kui see muster jääb nähtamatuks, võid anda valesti: toitu, kui tegelikult vajatakse kuulamist; ravimit, kui vajatakse sidet. Vanarahvas rääkis jumalast ja köögilauast — mõnikord lahendab sõna toit, teinekord aga vaid ühine istumine.
Lugu — vana kingameistri pärimuslik näide
Külas elas Ants, kes valmistas kingi nii, et iga tald ja õmblus järgiksid jalga. Kui keegi tõi talle valmis kinga ja palus selle kõigile jagada, naeris Ants: „Iga king on õmmeldud jalale — kui tahad ühel jalal kõndida, ei kõnni teise pärast.“ Kui meesterahvas Maru tõi naabrile kinga, mis sobis temale hästi, kuid teisele tekitas villi, ütles naabrimees: „Aga sa ju tahad head!“ Ants vastas: „Hea, mis ei istu, võib ka vigastada. Tõeline abi on sobitada, mitte sundida.“
Vahepeegeldus
Peatu ja kuula end: kas su soov aidata tuleb hulgast empaatiast või soovist end heaks pidada? Kui sa annad kiireid lahendusi, küsi endalt — kas see aitab juba täna või pigem edaspidi? Iga abikäsi võiks kanda ka mõõdulinti: kuidas saab seda kohendada, kui esimene samm ei õnnestu?
Lõppsõna
Tõeline hea tahte tegu ei ole kiirabi-lahendus ega enesekinnituse rituaal — see on mõõdukas käsitöö: sa mõõdad, lõikad, prooviks paned ja vajadusel õmbled ümber. Nagu vanad meistrid ütlesid: ära kingi kingi, mis hõõruvad — kingi vestlus, mõõtmine ja uus paar. Jung meenutab meile, et elu pole universaalne retsept — vaid pidev kohandamine ning austus teiste ainulaadsuse vastu.
