Etümoloogia

Sõna filosoofia pärineb vanakreeka sõnapaarist philo (“armastus”, “sõprus”) ja sophia (“tarkus”). Otseses tähenduses: tarkuse armastus.
Algne mõte: sisemine püüdlus mõista maailma, inimest ja olemise põhiküsimusi.
Kaasaegne kasutus: tihti erialane või akadeemiline distsipliin, mis võib kalduda kaugemale algsest elutarkuse ja mõtestamise tähendusest.
Funktsionaalne tähendus: inimese võime siduda kogemus, teadmine ja südametarkus tervikuks, mis aitab mõista elu olemust.

Kui inimene ei suuda liita inimesi enda ümber, näiteks peret, sõpru või kogukonda, siis tema teadmised, tiitlid ja saavutused ei muuda teda tõeliselt elutargaks.

Seda saab öelda ka nii:

• Filosoofia on liitmine, mitte lahutamine;

• Elutarkus on siduv jõud, mis loob harmoonia nii indiviidi sees kui ka tema ümber;

• Kui inimene ei loo sidet, ei mõista funktsiooni ega austust, jääb tema tarkus fragmentaarseks.

See tähendab, et tõeline filosoof ei ole ainult teadja, vaid tegutsev siduja, kes aitab seada prioriteediks terviku, mitte egoistliku individuaalsuse.

KÕRGEIMA FILOSOOFIA KOLM KÜSIMUST

ja miks sõna „filosoof“ on tänapäeva kasutuses tihti eksitav

Filosoofia sünnihetkest peale on seda kandnud üks lihtne, kuid sügav kolmik.
Kõik, mis on taodelnud tarkust, mitte pelgalt teadmiste kogumist, on pidanud vastama kolmele universaalsele küsimusele:

1. Kust me tuleme?

2. Mida me siin teeme?

3. Kuhu me läheme?

Kui mõnes õpetuses nendele küsimustele vastust ei leidu — isegi kui vastus on kaudne, poeetiline või sümboolne — ei saa me seda nimetada kõrgeks filosoofiaks, vaid parimal juhul eriala-teooriaks, mõistusel põhinevaks süsteemiks.

1. Kust me tuleme?

Päritolu küsimus kui hinge olemuse uurimine

Kõrge filosoofia alguspunkt ei ole kunagi olnud bioloogia ega ajalugu.
Kõrge filosoofia algab allikast — sellest, mis eelneb vormile.

Antiikfilosoofid

• Platon: Hing on igavene, pärit ideede maailmast. Meie keha on vaid varjude ruum.

• Anaximandros: Kõik pärineb apeironist – piiritust, vormita algsubstantsist.

• Herakleitos: Kõiksus on logose väljendus – põhimõtteline kosmiline korrastus.

Kõik nad viitavad sellele, et inimene ei pärine ainete kogumist, vaid informatsioonilisest printsiibist.

Idafilosoofid

• Upanišadid: „Atman on Brahman“ – inimese sisemuses on sama allikas, mis universumis.

• Laozi: Tao on kõige algallikas, millele nime andmine juba moonutab seda.

Eesti mõtlejad

• Jaan Kaplinski nägi inimese päritolus „suurt ökosüsteemi“, kus vaim, loodus ja kosmos on ühe hinge eri kihid.

• Uku Masing kirjeldas inimest kui „taevasepoolsuse“ kandjat – mateeria sees elavat metafüüsilist jõudu.

Funktsionaalfilosoofia vaade

Kust me tuleme?
Kvantasandi informatsioonist, mida inimene tajub hinge ehk kvantmustri kujul.
Vorm (keha) on õpetaja, mitte alguspunkt.

2. Mida me siin teeme?

Inimese kosmiline funktsioon

Kõrgeim filosoofia ei küsi, mis on inimese roll ühiskonnas, vaid mis on inimese ülesanne universumis.

Lääne filosoofia

• Sokrates: Me oleme siin, et kasvatada oma hinge, puhastada seda teadmatuse udust.

• Aristoteles: Inimese olemus on eudaimonia – hingelise õitsengu saavutamine.

• Kant: Inimese ülesanne on kõlbeline enesetäiustus.

Kõigis neis on inimene arengu protsess, mitte valmis olend.

Idamaad

• Buddha: Inimese ülesanne on lõpetada kannatus läbi õigete tegude, mõistmise ja sisemise selguse.

• Konfutsius: Elu mõte on luua harmooniat iseendas ja ühiskonnas.

Eesti filosoofid ja mõtlejad

• Jaan Kross esitas inimese ülesandeks vastutust oma tegude eest, mis kujundavad maailma mustrit.

• Oskar Loorits nägi inimese rolli rahvapärimuse kaudu – harmoonia hoidmine looduse ja vaimumaailma vahel.

Funktsionaalfilosoofia vaade

Mida me siin teeme?
Loome tasakaalu.
Meie südame kvantmuster, mõttemuster ja bioloogiline ruum õppivad koos harmooniat, et vähendada entroopiat ning suurendada seoseid.
Inimene on ainus olend, kes suudab ühendada:

• kvanttasandit,

• vaimset tasandit,

• bioloogilist tasandit,

• sotsiaalset tasandit.

See ongi tema töö: sünteesida ja siduda.

3. Kuhu me läheme?

Eesmärgi ja tuleviku küsimus

Kõrge filosoofia ei vaatle inimest eraldiseisva üksusena, vaid teekonnana.

Ajaloolised filosoofid

• Platon: Hing naaseb ideede maailma, puhastununa ja teadlikumana.

• Stoikud: Me liigume kooskõla poole logosega – universumi korrastuse põhimõtetega.

• Teilhard de Chardin (20. saj): Inimkond liigub noosfääri – kollektiivse teadvuse ühtsuse poole.

Idamaad

• Hindu filosoofia: Hing liigub üha kõrgematesse teadvuseseisunditesse.

• Taoism: Naasmine Tao juurde – täielik kooskõla.

Eesti mõtlejad

• Masing: inimene liigub „suure ühtsuse poole“, kus tema sisemine valgus ühineb maailma valgusega.

• Kaplinski: „Teadvus ise on teekond“ – inimene on looduse ja kosmose evolutsiooni jätk.

Funktsionaalfilosoofia vaade

Kuhu me läheme?
Liigume universumi ühendamise ja harmoonia suurendamise suunas.
Inimkond tõstab teadvust, kuni suudab hoida universumi fragmente koos.
Üksikinimese tasandil: hing liigub kõrgemasse kooskõlla ja puhtamasse mustrisse.

Sõna „filosoof“ tänapäeva eksitavas kasutuses

Tänapäeval on filosoof tihti:

• kitsale erialale spetsialiseerunud teadlane,

• inimene, kes lahkab tekste,

• kelle autoriteet tuleneb kraadidest, mitte elutarkusest.

Seetõttu kasutatakse absurdselt väljendeid nagu:

• „hariduse filosoof“,

• „sotsioloogia filosoof“,

• „bioloogia filosoof“.

See loob mulje, et filosoofia on lihtsalt teine sõna erialauurija kohta.

Aga filosoofia algses tähenduses:

• Sokratesel ei olnud kraadi.

• Buddhal ei olnud institutsiooni.

• Herakleitos ei olnud professor.

• Uku Masing ei olnud akadeemiliselt tunnustatud oma elu jooksul.

Aga nad olid filosoofid, sest nad vastasid kolmele kõrgeima filosoofia küsimusele.

Mis teeb filosoofist filosoofi?

1. Võime näha päritolu (Kust me tuleme?)

2. Võime näha inimese ülesannet (Mida me siin teeme?)

3. Võime näha teekonda (Kuhu me läheme?)

Kui inimene ei puutu nende kolmega kokku — isegi kaudselt —
siis ta võib olla teadlane, professor, uurija, õpetlane…
kuid ta ei ole filosoof.

Kokkuvõte

Kõrgeim filosoofia:

• ei ole eriala,

• ei ole tiitel,

• ei ole doktorikraad,

• ei ole akadeemiline süsteem.

Kõrgeim filosoofia on kolmainsus, mille kaudu inimene mõtestab oma koha universumis:

1. Päritolu

2. Funktsioon

3. Suund

Seda telge on kandnud Platon, Buddha, Laozi, Herakleitos, Masing, Kaplinski …
ja kõik, kes näevad elu tervikuna, mitte fragmentidena.

Need kolm küsimust moodustavad filosoofia struktuuri, millele saab üles ehitada nii:

• funktsionaalfilosoofia,

• inimese sisemise triaadi teaduse,

• kui ka kogu inimkonna tuleviku lahtimõtestamise.