Kas see väärib küünlaid?
Meie esivanemad elasid küünlavalgel. Küünal polnud ainult valgus, vaid ka väärtus – iga põlenud küünal tähendas kulu, midagi, mida ei saanud tagasi. Seepärast küsiti: „Kas mäng väärib küünlaid?“ – kas see, millele kulutad valgust ja aega, on väärt su eluenergiat? Küünal muutus ajapikku sümboliks meie hingejõule.
Dialoog
Õpilane: Õpetaja, olen tihti kuulnud ütlust „See mäng ei vääri küünlaid“. Mida see tegelikult tähendab?
Õpetaja: Küünal on siin sümbol. Küünal põleb, annab valgust ja kulub. Nii on ka meie eluga. Küsimus on: kas see, millele sa kulutad oma valgust, on seda väärt?
Õpilane: Aga kuidas ma tean, mis on väärt ja mis mitte?
Õpetaja: Seneca ütles: „Elu on lühike, ära kuluta seda tühja.“ Ja Piibel tuletab meelde: „Ärge pange oma valgust vaka alla, vaid asetage küünlajalgadele, et ta annaks valgust kõigile.“ (Mt 5:15)
See tähendab, et küünal väärib põlemist seal, kus ta toob soojust, rõõmu ja kasu – mitte tühises mängus ega väärtusetus ettevõtmises.
Õpilane: Nii et küsimus polegi ainult ajas või rahas, vaid selles, kas mu hing saab sellest valgusest juurde?
Õpetaja: Just. Eesti vanasõna ütleb: „Ära kuluta oma valgust suitsu peale.“ See on kutse küsida: kas see, kuhu ma panen oma jõu ja tähelepanu, loob midagi kestvat, või on see vaid hetkeline toss?
Õpilane: Aga kui ma eksin ja panen oma küünla põlema vales kohas?
Õpetaja: Siis õpid. Küünal ei põlenud asjata – ta näitas sulle, kuhu mitte enam oma valgust panna. Rumi on öelnud: „Iga leek õpetab, kas ta oli küünal või lõke.“
Elu annab meile ainult piiratud hulga küünlaid. Me ei saa neid hoida igaveseks, aga me saame otsustada, kus need põlevad.
Küünal väärib mängu, kui see toob rahu, sõprust, rõõmu ja loob midagi kestvat.
Küünal ei vääri mängu, kui see jätab sind tühjaks, kurnatuks või pimedusse.
Nii saabki küsimusest „Kas mäng väärib küünlaid?“ ühe elu suurima mõõdupuu.