🗝️Õnn ja õnnetus

Elutarkuse vahetus õpetaja ja õpilase vahel

Seneca: „Õnn ei seisne selles, et sul pole raskusi, vaid selles, et sa ei lase neil ennast murda.“

Piibel – Koguja 7:14: „Õnnepäeval ole rõõmus, aga õnnetuse päeval mõtle järele.“

Pärimustarkus: „Õnn ja õnnetus käivad paaris.“

🗝️Sissejuhatus – loodus räägib

Õpetaja ja õpilane seisid mäekünkal. Nende all laius lammaste kari, aeglane ja rahulik. Päike laskus madalamale, valgus muutus kuldseks ja varjud pikenesid.
Tuul liikus vaevu märgatavalt üle rohu, justkui meenutades, et kõik on liikumises – ka siis, kui näib seisvat.

Õpetaja ei rääkinud kohe. Ta vaatas orgu, vaatas karja ja alles siis ütles:

„Loodus ei küsi, kas inimene on valmis. Ta lihtsalt on.“

🗝️ Tähendamissõna

Õpetaja jutustas loo ühest talumehest, kellel oli hea aasta. Vili kasvas lopsakalt, loomad olid terved ja ait täitus. Mees rõõmustas ja ütles: „Õnn on minu poolel.“
Järgmisel aastal tuli rahe ja võttis suure osa saagist. Mees ohkas ja ütles: „Õnnetus on mind tabanud.“

Naaber kuulas ja vastas:
„Sa nimetasid mõlemat enne, kui teadsid, mida need õpetavad.“

Õpetaja lõpetas vaikselt: „Õnn ja õnnetus ei näita oma nägu kohe.“

🗝️Dialoog – elutarkuse vahetus

Õpilane: Õpetaja, miks inimesed kardavad õnnetust rohkem kui nad oskavad õnne hoida?

Õpetaja: Sest õnn uinutab ja õnnetus äratab.
Rahvatarkus ütleb: „Õnnes vaata ette, õnnetuses looda.“
Kes seda ei mäleta, elab kas hooletult või meeleheitlikult.

Õpilane: Kas õnnetus tuleb alati hooletusest?

Õpetaja: Mitte alati.
Aga hooletus on õnnetuse ema.
Kus hool kaob, sinna külvatakse õnnetust – sageli märkamatult.

Õpilane: Miks tundub, et häda leiab inimese ise üles?

Õpetaja: Sest õnnetus käib inimesi pidi, mitte kive ega kände pidi.
Inimene kannab endaga kaasa nii oma valguse kui varju.

Õpilane: Ja õnn? Kus tema elab?

Õpetaja: Õnn elab seal, kus inimene lepib sellega, mis on piisav.
Õnnelik on see, kes oma katuse all magab ja oma laua taga istub.
Õnn ei ole rohkus, vaid rahu.

🗝️ Postulaat

Õnn ei ole elu ilma õnnetuseta, vaid elu, kus inimene ei kaota hoole ja lootuse vahelist tasakaalu.

🗝️ Tarkusehetk – õpetajalt

„Ära küsi, miks see juhtus.
Küsi, mida see sinult nõuab.
Õnnetus ei hüüa tulles,
aga ta õpetab alati – kui inimene kuulab.“

🗝️ Õpilase taipamine – integratsioon

Õpilane vaatas karja, mis liikus vaikselt edasi, teadmata homsest midagi.

„Ma mõistan nüüd,“ ütles ta,
„et õnn ei ole seisund ja õnnetus ei ole lõpp.
Need on õpetajad – üks pehmelt, teine karmimalt.
Ja hool on see, mis hoiab inimest püsti mõlemas.“

Õpetaja noogutas.

🗝️Lõppsõna – vaikus kui õpetaja

Päike vajus silmapiiri taha. Kari jäi rahulikuks.
Ei olnud kuulda rõõmuhõiskeid ega hädakisa.
Ainult elu ise, tasakaalus ja liikumises.

Marcus Aurelius: „Ära süüdista elu selle eest, mida ta õpetab.“

Piibel – Johannese 16:33: „Maailmas on teil kitsikus, aga olge julged.“

Pärimustarkus: „Aeg kaob, aga õnn ei kao.“